Uued raamatud ja muud üllitised

[Hõbeli]

"Karula kihelkonna vanem käsitöö"

"Eesti tikand"

[Hõbeli]

Väga vahva ja kena muinaspärimuse raamat sattus eile kätte..

Lihtne pärimus (2007). Mari Viik, Kristina Rajando. 112 lk

Raamatus tutvustatakse Eesti rahvakultuuri vähetuntud objekte, käsitöövõtteid ja tehnoloogiaid, tuuakse esile ja väärtustatakse esemete ja tegevusega seotud suulist pärimust ning näidatakse, kuidas rakendada seda tänapäeval. Töölehtedel õpetatakse, kuidas valmistada vanasti kasutatud materjalidest tänapäevane ese. Käsitletud on 8 teemat: puukoor, kangas, nahk, muinasaegse rõiva pronksspiraalkaunistused, vöö ja pael, pehmete taimedega punumine, karjalaste muusikariistad ning tervikpuust õõnestatud esemed.

[Hõbeli]

Liivimaa ajaloo lühiülevaade. Livonicae historiae compendiosa series (2010). Johannes Esto Ühingu kirjastus, 411 lk

Dionysius Fabriciuse "Liivimaa ajaloo lühiülevaade neljas osas aastast tuhat ükssada viiskümmend kaheksa kuni aastani 1610" ilmub eestikeelses tõlkes esimest korda. Selle ajaraamatu autor oli 17. sajandi algul katoliku kiriku praost Viljandis. Teos jutustab üksikasjalisemalt Poola aja sündmustest Liivimaal, eriti 1600. aastal vallapääsnud Poola-Rootsi sõjast. Ta teeb seda Poola poliitika ja katoliku kiriku vaatekohast ning sellisena annab meie kodumaa ajaloo tollest lõigust teistsuguse pildi kui üldisemalt harjumuspäraseks kujunenud Rootsi võimule ja luteri usule häälestatud ajalookäsitus.

[Hõbeli]

TÜ arheoloogia eriala magistritööde (3+2) kaitsmised toimuvad esmaspäeval, 7. juunil algusega kell 10.15, Tartus Lossi tn 3, r 406. Kaitsmised on avalikud.

Kaitsmisele on esitatud:
1. Liis Livin. Eesti arheoloogide väärtusmaailm ja -konfliktid. Juhendaja Marge Konsa.
2. Martin Malve. Tartu Toomkiriku kalmistu matuste osteoloogilöine analüüs: kaks juhtumiuuringut. Juhendajad Heiki Valk, Ken Kalling.
3. Eve Rannamäe. A Zooarchaeological Study of Animal Consumption in Medieval Viljandi. Juhendajad Heiki Valk, Lembi Lõugas, Elisabeth Iregren

Bakalaureusetööde kaitsmised toimuvad kolmapäeval, 9. juunil algusega kell 10.15, Lossi 3, r 215. Kaitsmisele on esitatud järgmised bakalaureusetööd:

1. Sten Berglund. Kesk-ja uusaegsed kaubaplommid kaubandusajaloo allikana. Juhendaja Aivar Kriiska
2. Juhan Hepner. Eesti muinasaja lõpu linnused sõjalisest vaatepunktist. Juhendaja Ain Mäesalu
3. Pikne Kama. Arheoloogiline vaatepunkt regilaulutüübile "Ema haual". Juhendaja Heiki Valk
4. Ants Kree. Viljandi linnuse relvaleiud. Juhendaja Ain Mäesalu
5. Kristiina Kull. 13.-14. sajandi emailmaalingutega klaaspeekrid Eestis. Juhendaja Ain Mäesalu.
6. Maarja Olli. Ornament Rooma rauaaegsetel ehetel Kirde-ja Kagu-Eestis. Juhendaja Heiki Valk.
7. Rasmus Pruus. Keskaegsed jäätmekastid Tartus Munga tn 12 hoovis. Juhendaja Ain Mäesalu
8. Marianne Tähe. Punane glasuurkeraamika Tartu Lutsu tänav 2 arheoloogilises aineses. Juhendaja Aivar Kriiska

Tööde PDF failid

[Hõbeli]

Mõned uued Tartu Ülikooli rahvaluule osakonna lõputööd:

Helen Kästiku magistritöö Regilaul kontserdirepresentatsioonis: pärand ja kultuurikirjeldus.
Siim Sorokini magistritöö Jutustaja - kas hääle andja või hääle kandja?
Marti Mereääre bakalaurusetöö Muhu olustikulised külalaulud "Muhu lauluvara aktsiooni" materjali põhjal.
Kaisa Kulasalu bakalaurusetöö Uhkus ajab upakile: Kalamehe ja ta naise (ATU 555) soovidemaailm.

[Hõbeli]

Eesti muinasjutud I: 1. Imemuinasjutud. (Monumenta Estoniae antiquae V.)
Koostanud ja toimetanud Risto Järv, Mairi Kaasik, Kärri Toomeos-Orglaan. Tartu: Eesti Kirjandusmuuseumi Teaduskirjastus, 2009, 638 lk.

Kõigile lastele meeldivad muinasjutud, tahaksin väita, ja enamasti meeldivad nad ka täiskasvanutele. Kunagi on nad olnudki täiskasvanute meelelahutus, sellest saab sageli muinasjuttu rääkides-kuulates ka aru, sest vähesed neist räägivad just lastega juhtunud seiklustest.

Muinasjutuantoloogia esimene osa on imemuinasjuttudest, nii on neis igaühes üks imeline asi olemas. Lisaks imedesse uskumisse ja meelelahutusele need õpetavad ja selgitavad, tõlgendavad, räägivad sellest, mida õnneks meiega ei juhtu, aga kui juhtubki, siis me teame juba muinasjutust – selle mõistatuse ma lahendan kuidagiviisi ära, kui muidu mitte, siis tuleb keegi appi, kas koer-noorhärra või hiireke või salapärane nõiasõnadega kass. Mõni neist on hirmus kurb või jällegi väga ilus. Mõni on ikka väga õudne ka – ent juba oma lapsepõlvest mäletan, et mida õudsem, seda parem – seda turvalisem tunne on endal muinasjuttu kuulata. Eestikeelne sõna muinasjutt tekitab iseendast seose väga ammuse ajaga, ajalise distantsi, ja olgu see jutt siis nii õudne kui olla saab, on ta ikkagi toimunud ühel ammusel ehk siis muistsel ajal ning seega ei hirmuta niiväga kui võiks. Tondi-Tõnu ei tule uksest sisse, vanahalb on juba ennast lõhki joonud, kukk on kirenud ja paharetid oma teed läinud. Ja kui ikkagi hirmus hakkab, saab jutustajale päris hõlma alla pugeda. Jah, kui neid veel jutustatakse – esimest korda võib ette lugeda, siis saab järgmine kord juba ise jutustada – siis tuleb neile veel see erilisem muinasjutu maik juurde, kui jutustaja vahel peatub ja meelde tuletab ning kuulajad teda edasi aitavad: ei, siis jõudis ta hoopis õunapuu juurde, ahjukese juurde alles järgmiseks.

Muide, muinasjutud ei aja sugugi loogikat või õiglust taga. Paljud neist lõppevad nõnda, millega ise väga nõus ei tahaks olla – oli kuri nõid küll, aga oli teda vaja koguni mädasohu surema saata või lõhki kiskuda – ent lõpp on enamjaolt ikkagi õnnelik. See aga ei ole ometi etteaimatav, sest ikka võib mõni vimka sisse tulla. Muinasjutud teevad omakorda selle igapäevase ilma kübeke salapärasemaks kui see on – ehkki, kas saab käsi südamel väita, et oma silm on kuningas, kui on sügisõhtu ja varjud pikad või suvised uduloorid heinamaal enam kui nõiduslikud või jällegi iidvana puumaja öösel tasapisi nagiseb? Ja küllap nad leevendavad mõnd hirmu, mida otsesõnu seletada ei saa.

Teaduslik tüübiantoloogia, mis annab ülevaate eesti imemuinasjututüüpidest, on suure ja põhjaliku töö tagajärg. Sellest kõneleb raamatu eessõna: kaante vahele on saanud umbes kahekümnendik eesti imemuinasjuttudest ning igast Eestis esinevast imemuinasjututüübist üks kuni kolm arhiiviteksti, kirja pandud ligi kahesaja aasta vältel (1816. aasta „Beiträgest“ käesoleva sajandi alguskümnendil Tartu ülikooli välitöödel kogutuni). Muinasjutud on kirja pandud kohalikus murdes või jutustajate aegses kirjakeeles. Mis mulle hirmsasti ses antoloogias meeldib, on rahvaluulekogujate fotod. Needki loovad omakorda ja kuidagipidi seda salapärast muinasjutumaailma juurde – küllap sellega, et on nii ilusad ja vanad.

Eessõnas kirjutab koostaja Risto Järv, et me elame maailmas, kus muinasjutt ei ole kadunud. Loodetavasti ei kao need kunagi ja (ette)lugemise kõrval neid ikka räägitakse ka (leidsin, et on olemas isegi elektrooniline muinasjutugeneraator http://www.stonedragonpress.com/vladimi ... tor_v1.htm) – ja kui hea, et on olemas selline antoloogia, suur, paks ja üleni muinasjutte täis, täielik unistus.

Üks asi veel muinasjuttudega seoses: kust me õpime oma käitumismalle? Mingilt eesti telekanalilt tuleb saade, kus väljamaa mees valib omale hulga tütarlaste seast naist. Saates osalevad neiud on liiga vähe muinasjutte lugenud ega saa aru, et see on seesama vana muinasjutt, ainult ümber pööratud, nii et pole õige: asi käib hoopis teistmoodi, kolm meesterahvast peab klaasmäele ratsutama, ja see, kes üles jõuab, saab kuningatütre endale, mitte vastupidi ...

Elle-Mari Talivee, Roheline Värav

[Hõbeli]

Minu Ugrimugri. Uskumatud seiklused soome-ugri ilmas. (2010). Rein Sikk.


"Kirjutasin selle raamatu, et välja öelda ugrimugri suurim saladus.
Ugrimugri – see on meie, soome-ugri rahvaste särav maailm täis vahvaid hõimlasi ja enneolematuid juhtumisi. Selliseid, mis saavad juhtuda vaid maalähedaste ugrimugridega, ei kellegi teisega: rokkivad vanaemad kartulipõllul, silmini õllesiltidesse uppunud sepp, lõõtspillimängija parlamendihoone fuajees ja püksata mehed Riigikogu õues; põlevas saunas leili võtvad mehed, majorid paanikasse ajanud trumm ja lumesaanil otse päikese südamesse sõitmine; poro kui üks maailma targemaid loomi, veresööjate sõprus kajakanäksijatega ning suure ja väikese tähega Meri rahvaid vapustamas… Vaat selliseid asju olen ilmas ringi vaadates kogenud.
Ugrimugri maailm, kui selleni jõuda, on enam kui rahvad ja tavad, keeled ja meeled. See on hingeseisund, elamise viis.
Rein Sikk"

[Hõbeli]

Eesti tikand: 280 rahvuslikku mustrit (2010). Irina Tammis, Elo Lutsepp. Tallinn: Varrak, 87 lk., 82 mustrilehte


Kuidas on välja kujunenud eesti rahvuslik tikand? Arheoloogilised väljakaevamised annavad tunnistust sellest, et tikkimine oli Maarjamaal levinud juba 18. sajandil. Tikandite erinevused on paikkonniti üsna suured – Põhja-Eestis on levinud taimornament, Lõuna-Eestis ja Muhus geomeetrilised kujundid, Lääne-Eestis, Kihnus ja Saaremaal aga eksisteerisid mõlemad käsikäes.

Geomeetrilise ornament kandis endas nii esteetilist kui ka maagilist tähendust. Niisugusteks kujunditeks olid elupuu, sõõr, rõngasrist, kodarratas, kaheksaharuline täht, rist, kolmik- ja viisikoks, elupuuõis, kaksikrist ja roos. Värvigamma polnud neil väga lai, kuid see-eest tähendusrikas. Roheline oli nii kasvavate taimede kui ka surma värv. Kollane tähendas päikest. Sügavsinine taeva ja järelemõtlemise värv ning punane kas maa või vere, tule ja armastuse värv.

Kuidas jõudsid aga meie pimedatesse taredesse lõunamaised säravavärvilised lilled? Etnoloog Elle Vunder on jõudnud järeldusele, et enamik lillkirju pärineb Euroopas 17.-18. sajandil levinud mustrilehtedelt. Aja jooksul muutus laiast maailmast pärit lillkiri rahvapärasemaks ja kujunesid välja kohalikud mustrid. Jõulisest barokist saab õrnem ja kergem rokokoo ning klassitsism, edasi hakkavad nii üldmoes kui ka rahvusmustreis puhuma naivismi ning naturalismi tuuled. Koolipõlve käsitöötunnist meenub 1920ndail moodi tulnud naivistlik-dekoratiivne tikandilaad, mida järgides sai valguse-varju ja heleda ning tumedama rõhutamisega tikitud rahvuslikus stiilis nõelapatju ja kotikesi.

Äärmiselt huvitav on mustrimappi lehitsedes jälgida, millises paigas on kujutatud üht või teist taime – kus on enim olnud soositud roos, kus nelk, kus liblikõielised.

Miks on paikkonniti tanukirjas eelistatud enim just näiteks punast tooni ja käisekirjas sinist? Miks on Mulgimaa ja Kihnu põllealase tikandid keskaegset päritolu ja miks neis paigus barokseid ja muid hilisemaid mustreid üldse ei esinegi? Miks on Saaremaa lilltikand hoopis iseseisev nähtus? Uurimis- ja mõtlemisainet ning inspiratsiooni annab mustrimapp kuhjaga.

Inspiratsiooni on rahvusmustrid andnud mapi koostajale Irina Tammiselegi, kes pakub välja ka endaloodud mustreid. Suvel loodusest ja mustrilehelt väljavalitud ornamendid mällu talletatud, saab suvemuljed toas istumise aastaajal nobedail näppudel kangale kanda ja luua oma enda mustrilugu. Irina Tammis kirjutab: „Usun, et esiemadeaegsed meistrid mõtlesid samamoodi – kanda edasi vana traditsiooni, aga panna igasse mustrisse ka oma loits. Julgustan kõiki julgelt kombineerima ja ise mustreid välja mõtlema!“

[Hõbeli]

Puud ja põõsad raviks ning toiduks (2010). Toivo Niiberg

Eestimaa järjest soojenev kliima on võimaldanud meile sisse tuua ja edukalt kodustada paljusid uusi iluaianduslikke kultuure, mis väärivad tunnustust ka marja-puuviljakultuurina, nagu pähklipuud, söödav kuslapuu, must aroonia, ebaküdoonia, toompihlakas, kuldsõstar, viltkirss jne.Samas tasuks ka enamat viljelemist kuidagi unustusse vajunud, aga samas väga väärtuslikud sarapuud, kibuvitsad, vanaemade kreegipuud, kultuurpihlakad, toomingad, viirpuud jne.Enamat väärtustamist vajaks mitte ainult ilupuudena vaid ka ravimtaimedena- ning toidulaua rikastajatena ka meie oma kadakas, tamm, pärn, magesõstar, metskibuvits, kukerpuu jne.Raamatu eesmärgiks on väärtustada nii uusi perspektiivseid ilupõõsaid-puid kui ka kodumaiseid, rõhutades eelkõige nende teisi kasutamisvõimalusi lisaks dekoratiivsusele, seda enam, et väikeses aias peaks iga puu- ja põõsas evima mitmekülgset otstarvet.

Püsililled roaks ja rõõmuks (2010). Toivo Niiberg

Paljud püsililled on koduaeda toodud sageli mitte alati ilu vaid tulu pärast, kas nende raviomaduste tõttu või siis toidukõrvaseks või roogade maitsetaimeks. Edasine sordiaretus kulges samuti kolmes liinis, et saada:
* ilusamat õit
* suurema raviainetesisaldusega taimeosa või toitvamat juurikat
* vart või maitsvamat õienutti
Väikeses koduaias, kus iga ruutmeeter on rangelt arvel, võiks igast taimest saada väiksemal või suuremal määrala ka kasu. Miks mitte alustada ilusate, kasulike ja tervislike püsikute kogumisega

Maitsvad lilled (2010). Toivo Niiberg

Suvelilled ei ole ilusad ja kasulikud ainult peenral või amplis, vaid üsna sageli ravimi, maitsetaime või isegi eraldi roana. Paljusid õisi võib segada toorsalatitesse, nendega võib kaunistada toite ja hiljem õieilu ka ära süüa.

Toiduvalmistamise kõrval on väga tähtis ka serveerimis- ja kaunistamisoskus – siin on söödavatel lilledel lausa asendamatu koht täita. Suvelillede seas tuntumad tegijad on mungalill ehk kress, saialill, peiulill, päevalill ja magun. Üllatust peaksid pakkuma rebasheinad, lutiklill ehk perilla, portulak jt. Meie lilleklumpidele on saabunud ka üsna kavalad ja kahepalgelised suvelilled, nagu näiteks riitsinus, mis ühelt poolt võib lausa tappa ja teisalt ravida.

[Hõbeli]

Kirjad kasetohul. (2010). Arvo Valton. Ilmamaa, 312 lk.

Valtoni uues raamatus jookseb kaks paralleelset lugu. Ühe peategelaseks on eesti ajalootudeng Mello, kes siirdub Novgorodi tšuudide kadunud kasetohuürikuid otsima. Teine süžee saab alguse tuhatkond aastat varem, Bütsantsi kalendri järgi 6638. aastal ehk 1130, mil Novgorodi vürst Vsevolod Mstislavitš Ugandisse rüüsteretkele tuleb.
Loe raamatust pikemalt Kaarel Kressa artiklist Eesti Päevalehes.