http://www.luup.ee/media5/art93.html
Üks väga väga vana rahvas
Sophocles kõneleb Oreithyiast ja räägib, kuidas Borea maa asukad ta röövisid ja viisid "üle terve mere maailma ääreni ja öö allikani ja taeva lahtirullumise kohani ja viisid ta muistsesse Phoebuse aeda" (Strabon, 7.3.1 - 2, 75).
Hyperborelastel oli komme kord aastas saata oma neitsidest moodustatud delegatsioon koos oma korjatud saagist võetud esimeste viljadega Delosesse, et ohverdada need Apollole. Hiljem, kui juba võõrad hõimud asustasid vahepealseid maid, saadeti need viljad edasi teisiti, andes need üle piiri järgmise maa elanikele, kes omakorda andsid need üle järgmise maa elanikele, kuni viljad jõudsid lõpuks Delosesse. (4, 90/ 1). Herodotos kirjeldab, toetudes Hesiodorosele ja Homerosele, et hyperborelaste maalt toodi nisu Delosesse (Herod. 4, 33 - 6).
MAGLEMOSE´I KULTUUR
Euroopa kõige vanem kultuur on teadupärast nn. Magdaleena (Maglemose´i) kultuur, mis ulatus tagasi aega 9000 aastat enne Kristust. See kultuur oli levinud just Briti saartelt Karpaatideni ja Lõuna-Skandinaaviast Euroopa lõunaosani.
Seda kinnitavad kõik teaduslikud uurimused ja eriti oluline on, et seda kinnitab eesti teadlane Richard Indreko enne oma surma, 1961, ilmunud artiklis "Eesti eelajalooline ajastu":
"...Selle perioodi harpuunid (Kunda kultuuri omad) on levinud üle terve Lääne-Euroopa, jõudes Moraaviani, kui leviku idapoolseima punktini ja Põhja-Saksamaani, kui kaugeima põhjapoolseima punktini..."
Indreko leiab, et taolised relvad ja muud riistad leidusid Lääne-Euroopas Maglemose´i perioodil laialdaselt (9000 a. e.m.a.), kuid need riistad puuduvad täielikult Uuralite aladel ja Ida-Euroopas. Näiteks leidub selle ajastu tüüpiline kirves, mida kutsutakse Lyngby tüüpi kirveks, Kesk-Euroopas, kuid täielikult puudub see Uuralites. Edasi märgib Indreko:
"Kõik see näitab, et külluslik luust töövahendite olemasolu Kunda kultuurist on pärit Lääne-, Kesk- ja Ida-Euroopa paleoliitikumist ja mitte Uuralite piirkonnast. Teiste sõnadega levisid seda tüüpi asjad läänest itta mesoliitikumi lõpul ja see sama toimus Sigirskoje puhul neoliitikumis (4. aastatuhande lõpp ja 3. algus e.m.a.) Ida-Baltikumis on Kunda kultuur vanim, kuuludes 7. aastatuhande algusse ja sealt levisid seda tüüpi esemed itta.
Siin tekib küsimus: kuidas tekkis Kunda kultuur?. Ida-Euroopa kivist esemed pärinevad ülem-paleoliitikumist. Selle kultuuri kandjad olid kõikidele allikatele toetudes kindlalt kütid-kalastajad. Vastavalt selle piirkonna üliõpilaste uurimustele, pärineb Ida-Euroopa paleoliitikumi kivitöötlemine Aurignaci kultuurist Kesk-Euroopas, omades kohati mõningast Solutrea kultuuri mõju..." See näitab, et meil on tegemist faktoloogiliselt korrektse kirjeldusega, mis viitab igati meie kultuuri jälgedele Lääne-, Kesk- ja Ida-Euroopas.
Kahtlusteta on kõik selge, kui me veelgi enam süveneme edasisse. Indreko jätkab:
"Kunda kultuuri eelkäijad migreerusid arvatavasti Lõuna-Baltikumi ja selle naaberaladele, minnes taganeva jää kannul. Ida-Baltikumi lõunapoolne osa oli samuti mõjutatud Lääne- ja Kesk-Euroopa Maglemose´i kultuurist."
Siinkohal toob R. Indreko ära suure hulga teadlaste uurimistulemusi, kus üheselt tõestatakse, et näiteks Skandinaavia esimesed asukad pärinesid samuti Prantsusmaa ja Belgia ja Rhine´i jõgikonna aladelt, millist loetakse Maglemose´i kultuuri (9000 aastat e.m.a.) vanimaks asustusalaks. Neidsamu Lyngby kirveid on leitud ulatuslikult alalt Inglismaal, Põhja-Prantsumaal, Belgias, Põhja-Saksamaal, Skandinaavias, Poolas ja Ida-Baltikumis, mis kõik vastavad Maglemose?i kultuuri aladele.
Soome teadlane A.Äiräpää näitab tõenditele tuginedes, et põhjapõtrade kütid liikusid oma Maglemose´i kultuuri baaslaagritest, tänapäeva Hamburgi aladelt Põhja-Saksamaal, põhjasuunas ja et inimesed jõudsid Eesti ja Lõuna-Soome aladele Antsülus ja Boreaalse perioodi alguses (umbes 7. aastatuhande esimeses pooles). (R. Indreko 381-386).
Indreko näitab, et Kunda kultuur, mis oli Maglemose´i kultuuri sugulane, jätkas oma arengut segamatult läbi terve neoliitikumi, kamm-keraamika ajastu, pronksiajastu ja niinimetatud rauaajastu ning ütleb kokkuvõtteks: "Täpselt samuti, kui Kunda kultuur oli läbivaks Asva kultuuris, oli Asva kultuur nähtav kuni välismaise vallutuseni (1208-1227 A.D.- E.V.S.). Kogu selle perioodi vältel ei ole märgata ühegi domineeriva võõrkultuuri sisseimbumist, ega ka selle maa äkilist asustuspildi muutust.
Vastupidi: kogu areng toimus aeglaselt, regulaarselt avardudes, liikudes paralleelselt, vastavalt inimasustuse suurenemisega, koos muutustega meetodites, mille abil inimene hankis endale elatist. Seepärast me väidame, et eestlased, kes elavad praegu Eesti territooriumil on enamuses nende soome-ugrilaste järglased, kes elasid seal vähemalt 9000 või rohkem aastat tagasi." (R. Indreko I, 18).
Toome siinkohal ära veel ühe 19. sajandi teadlase arvamuse. Selleks teadlaseks on Taani ajaloolane Rasmus Rask, kes ütles 1820. aastal järgmist:
"... ja selle rassi inimesed (tsuudid), millised praegu asustavad põhja alasid Aasias ja Euroopas, kuni Finmarkini välja, asusid muistsel ajal palju sügavamal Euroopas, küündides Elbe jõeni, Inglismaa, Gallia ja Hispaaniani ja teiselt poolt alates Valgest merest kuni Kaukaasiani välja.
Tundub, et eelajaloolistel aegadel, enne Indo-Euroopa hõimude sissetungi ja laialirändamist oli suurem osa praegusest Euroopast asustatud selle rahva inimestega (soome-ugrilastega), kes hiljem olid Indo-Euroopa päritolu inimeste poolt osaliselt hävitatud või sunnitud ümber asuma põhjapoolsetele territooriumitele (Keltide poolt Gallias ja Inglismaal, sakslaste poolt Saksamaal ja slaavlaste poolt Trans-Karpaatia maades) (Rask, I)."
Samuti väidab Rask, et tema kodumaa Taani asustus kuulus soome-ugrilastele ning, et taani keeles on palju soome-ugri keelte sõnu. (Rask, 114, 108).
Uuema aja uurimused lingvistika valdkonnas lubavad jõuda samade järeldusteni - seda kinnitab Turu Ülikooli professor Kalevi Wiigi uurimus. Tema sõnade kohaselt elasime vähemalt 5000 aastat enne Kristust suurel alal Briti saartelt Volgani välja.
Lisame veel Nestori kroonikast võetud lõigu:
"On olemas finnide (vendide) maailm ja nende mitmeid rahvaid tuleb, vastavalt oma ulatuslikule levikule üle muistse maailma ühe suure piirkonna, lugeda ülimateks ja suurimateks kogu inimrassi ja rahvaste ajaloos ja võrreldes nendega on slaavi hõimud vaid üks väikene hulk?
Need rahvad on praegugi veel alles ja nende vanad keeled ja tavad on hoitud, kuigi paljud neist on osaliselt või täielikult teistesse sisse sulatatud või hävitatud lõunast pealetungivate germaanlaste poolt esiteks ja seejärel slaavlaste ja tatarlaste poolt" (Schlözer, Nestor III, 116-117).
UURALI MÜÜT
Praegused Eesti ajaloolased on suuremas osas eitanud taolist nägemust või on nad lihtsalt teatud müüdi mõju all. Kõige narrim on näha noori lollitatud tudengeid mööda Siberit ja Uurali tagust ringi nuuskimas, otsimas Eesti juuri, ja hiljem tulevad need noored tagasi ja alustavad siin mingi iseäraliku pseudoteaduse juurutamist.
Kogu Uurali teooria on müüt - seda olukorda ei ole kunagi eksisteerinudki ja sellel ei ole ühtki tõsiseltvõetavat faktoloogilist tõendit. Uuralist võime otsida Indo-Euroopa tsivilisatsiooni algset kodupaika, kus veel praegugi on kohanimed sanskriti keelsed.
Enne indo-germaanlaste vallutusi olid Euroopat valitsenud kreeka-rooma kultuurid samuti tulnud siia umbes 1000 aastat enne Kristust, hävitades enda teelt vanad kultuurid, mis kõigi eelduste kohaselt olid seotud meie hõimudega.
MÜÜT BALTI HÕIMUDEST
Niinimetatud balti rahvaste päritolu võime samuti tegelikult 14. sajandil loodud müüdist välja lugeda:
Sada aastat peale seda, kui Semgallia aladelt hävitati ära meie sõsarhõim sembid, tekkis legend preislastest - otsustage ise: 1254. aastal kogus Böömimaa kuningas Ottocar tohutu armee 60 000 mehest ja läks Semimaa-Semlandi, ehk tänapäeva Semgallia aladele "korda looma", tappes ja hävitades oma teel isegi rauku ja lapsi.
1255. aastal ehitati selle veretöö mälestuseks vallutajate poolt Königsbergi kindlus. Pärast seda tulid leedulaste naaberhõimud, ujutades Semimaa üle ja tappes kõik mungad. Semimaa asukateks olid eesti päritolu sembid, kes hävitati lõplikult 1268. aasta ülestõusu järel toimunud veresaunas.
Ühes kohas tapeti 500 meessoost asukat, lapsed ja naised deporteeriti Saksamaale. Mujalgi tapeti ja küüditati samal moel. Tagajärjeks oli tühi maa, mille 1274. aastal asustasid leedukad Siauliai piirkonnast. Kõige vanema leedu hõimu sudaavlaste keel sai sada aastat hiljem aluseks nn. "preisi keele" loomisele. Eirates sellel alal elanud sembide eesti-sugu keelt ja kohanimesid, alustati mitte kunagi eksisteerinud rahva loomist, eesmärgiga põlistada igaveseks indo-eurooplaste asustus.
Samas väidavad näiteks leedukad siiani, et nemad on aistide (loe- aestide, ehk eestlaste) järeltulijad, mis on aga igati naeruväärne väide.
Tegelikult kutsuti eestlasi-sembe slaavlaste poolt prussideks, samas kutsuti neid ka finnideks, estadeks, aestideks, vendideks, sembideks. Tänu sellele olematule balti rahvale, kellest justnagu oleks tulnud leedu-läti hõimuliit, on meiegi ajaloolased orjameelselt koogutades korrutanud indo-euroopa huvidest lähtuvat valet.
(Leedu hõimude praegusele kodumaale asumisest on mitmeid faktoloogilisi andmeid, mis kõik kinnitavad, et leedu hõimud sudiinid (sudaavid) ja galindad, kes oma keele poolest on ühed vanemad indo-aaria keeli üldse, sarnanedes nende algkeelele sanskritile ja selle kõrval kõige enam keldi keelele.
Slaavlaste ja leedu hõimude põhja suunas liikumise põhjused saame jällegi teada ajalooallikatest:
Herodotos kirjutab oma allikates (Herodotos 277-283), et sküüdid vedasid Aasovi mere äärest Pärsia kuningas Dareiose armee enda järel kuni mordvalaste, maride ja teiste tolle aja sel alal elanud hõimude maadele (sooviga neile kätte maksta sküütide mitteabistamises pärslaste vastases võitluses).
Tänu sellele survele altpoolt olid slaavlased sunnitud jätma maha oma kindlustatud asulad ja liikuma läände ja põhja. Teised hõimud, kes sellele suurele lainele ette jäid, põgenesid itta ja samuti põhja suunas. Siit saigi alguse slaavlaste sissesõit aestide-soomlaste-maride ja päramaalaste (komide) aladele.
Aastal 150 A.D. kirjutas Claudius Ptolemaios oma kuulsas "Geograafias", et leedu hõimud sudiinid ja galindad elasid tänapäeva Ida-Venemaal, Pripjati soode ja metsade keskel (võrdle teisi keltide hõime: galaadid, gallid, galitsid, gailid. Neist galitsid või ehk samuti galaadid, ehk hoopis galindad elasid Dnepri ja Okaa ning Kaama vahelisel alal pikemat aega - siit siis nimi Galiitsia Lääne Ukrainas).
Samuti on teada, et hunnide esimese laine mõjul liikusid leedu-slaavi hõimud loode ja põhja suunas, tungides aestide ja nende vennashõimude aladele. Samas mainib Ptolemaios, et vendidest põhja pool asub Ossi hõimu (Osilia asukad) asupaik. Vendide asupaiku arvatakse olevat isegi praegusaja Läti territooriumil, seega liivlaste alal.
Kuna aga vendid olid mõnes kõnepruugis fennod, ehk finnid, siis pole mingit vahet, kes neist seal tegelikult elas. Vendide pidamine slaavlasteks on tegelikult ekslik, sest vendid küll assimileeriti lääne-slaavlaste poolt, kuid nad ei olnud slaavlased. Veidi hiljem käsitleme ka seda teemat põhjalikumalt.
Ükski ajaloo allikas enne Nestori kroonikat ("Povest Vremennyh Let"), mis ilmus 1056-1114, ei maini isegi läti hõime. Läti hõimud on tegelikult leedu hõimudest eraldunud haru, mis hiljem segunes paljuski liivlastega, võttes viimastelt üle mere ja kalapüügi terminoloogia ning veel mõned vajaka jäävad sõnad (uurige läti keelt!).
MEIE HÕIMURAHVAD
Et saada ülevaadet tollel ajal Läänemere ääres elanud rahvastest, siis võiksime nende hulgast leida Läänemere lõunarannikul elavad vendid, kes kogusid aastal 533 A.D. 5000 mehest koosneva väe ja läksid 120. laeval Sardiiniani välja. Peale seda valitsesid vandaalid 100 aastat Vahemere rannikuid Egiptusest Hispaaniani välja (Vendid asutasid siis Veneetsia).
Vendide laevad sarnanesid skandinaavia, kura, liivi ja eesti viikingilaevadele - neilgi oli ruumi 30-40 mehele ja kahele hobusele. Vendide-vandaalide karistusmeetodid olid samad, mis eestlastel, liivlastel, kuralastel ja samuti ka Sotimaa asukatel piktidel, keda paljud uurijad peavad samuti eestlaste suguvendadeks: nimelt karistati rängemate karistuste eest pea maharaiumisega ja samuti lekkiva paadiga merele saatmisega, mis tavaliselt lõppes karistatava uppumisega.
Roomlaste sõnul elasid piktid alguses Loire´i jõe kallastel. Sealt rändasid nad Briti saartele, et otsida sotlastest (gaeli-keltidest) vaba kohta. Piktidel olid kahekümnemehelised viikingilaevad.
Caesari poolt üleskirjutatud Gallia kohanimedest oli ligi 60% soome-ugrilist päritolu. Samas on vanade kaartide järgi näha (kasvõi meie Eesti keskaegsed kaardid), kui palju moonutasid sakslased meie eestikeelseid kohanimesid, rääkimata siis ladinakeelsetest moonutustest, milledest hiljem uuesti paljud nimed kohalikesse keeltesse tõlgiti. Sellest ka siis eemaldumine esialgsest kõlast ja kirjutusviisist.
Muide, fakt, et sõna vend käis meie rahvaste kohta, leiab kinnitust ka sellest, et veel hilisel keskajal (umbes enne 16. sajandit) nimetati Soome lahte Veneedi laheks, millest tuli Finnskii zaliv vene keeles. Vahepeal kutsuti seda ka Rävala laheks (Rootsi kuningate ajaloo raamatud: peatükk 23). Soomes asuv Vantaa või Vanda kohanimi on samuti tulnud sõnast vend.
AESTIDE MAA ESTONIA
Paljudele tundub uskumatuna, et juba vanad roomlased teadsid sellisest maast, nagu Estonia ja selle maa elanikest aestidest.
Kes seda ei usu ja ikka vastu raiub, et eestlasi ei olnud veel paar sajandit tagasi olemas - oli vaid "maarahvas", kes end nii kutsus, see ei tea tegelikult olulist osa meie ajaloost ja arvatavasti ei tahagi teada, sest mis kord juba sisse juurdunud, seda enam kergelt ei muuda.
Et aga huvilistel ja olulisel osal Eesti rahvast oleks asjast ülevaade, siis toon siinkohal ära mõningad Edgar Valter Saksa leitud vihjed ajalooallikatele:
T. Hodgin, "Cassiodoruse kirjad", London, 1886, lk. 546:
"Haestid või aestid - need on Tacituse aestid, asuvad siiani selle maa, mida ikka veel kutsutakse Estonia, lõunapiiril".
R. Pauli ja B.Thorpe, "Alfred Suure elu", millele on lisatud Alfredi Orosiuse anglo-saksi versioon; London, 1893, lk. 558:
"Eastland - ostide, estade maa Estonia".
Vanad Islandi saagad on alati teinud vahet idapoolsete maade ja Eesti alade vahel: "Idamaad (Austerlönd), ida-riigid, idatee (Austerlönd, Austervegr, Austervegar) ja Eesti (Estland, Eistland) ning selle asukad (Estlanders, Eistr, Eistsneskr) (Heimskringla. Index I, 46, Index II, 245-248)".
Professor Birger Nerman Rootsist pidas oma raamatus ("Die Verbindungen zwischen Skandinavien und dem Ostbalticum in der jüngeren Eisenzeit", Kungl. Vitterhets Akademiens Handlingar, del. 40:1, Stockholm, 1929) väga oluliseks öelda järgmist: leheküljelt 12 loeme:
"Ma ei leia mingeid märke selle kohta, et aestid, keda mainis Tacitus, kui Ida-Baltikumi asukaid, ei oleks eestlased. Ei ole olemas mitte ainsamatki tõendit selle kohta; niisamuti on 6. sajandil Jordanes loetlenud eestlasi Balti mere rannikul elava rahvana ja Alfred märgib, et Eesti on väga suur".
Rooma konsul Tacitus (55-118 A.D.) kirjutab oma "Germanias" (aastal 97, A.D.) järgmist:
"Kui me pöörame Sueebide mere parema kalda suunas, siis leiame selle uhtuvat vastu Aestide territooriumit, kel on sarnane religioon kui sueebidel (svaabid, svealased -vana-rootsi hõim - E.K.), kuid keel sarnane enam brittide keelele. Nad jumaldavad jumalate ema.
Selle kultuse märgina kannavad nad metssea maske, mis teenivad neid relva või inimkaitse asemel ja kindlustavad nende julgeoleku ja turvalisuse isegi vaenlaste keskel. Nad kasutavad harva rauast relvi, enamjagu aga nuiasid. Nad kasvatavad teravilja ja teisi kõrstaimi kannatlikkusega, mis on täiesti ebatavaline laiskade germaanlaste seas. Nad on ainsad, kes korjavad merevaiku mererannalt - glaesum, klaasi, nagu nad seda ise nimetavad."
MEREVAIK JA EESTLASED
Eesti Entsüklopeedia, (I-VIII, Tartu, 1932-1937), mainib viiendas osas, leheküljel 1137, et kohati on merevaiku leitud väikestes kogustes Kuramaa rannikul ja võib juhuslikult leida Tagalahe ääres asuva Vaigu-Ranna küla rannast. Miks seda kanti nii kutsuti? Ega siis ometi männi- või kuusevaigu pärast? Milline vaik peale merevaigu ikka rannas vedeles?
Vanad merevaigurannikud asusid aga praegusel Leedumaa rannikul, alates Semgalliast, kuni Ida-Preisimaani välja. Neid kohti teadsid hästi germaani rahvad, kelledest gootid tundsid ka eesti keelt ja teadsid, et helmes oli sõna merevaigu tähistamiseks. Tänu gootidele jõudsid ka roomlastest kaupmehed tihti aestide aladele ja viisid Rooma kaasa suurtes kogustes merevaiku.
Semgalliast saadi aasta jooksul ligi 12 000 naela merevaiku, samal ajal, kui Jüütimaalt vaid 1800-3000 naela. On teada, et Semgalliast Palmnickeni Neukuhreni lähistelt koguti ühe tormi järgselt rannast 4400 naela merevaiku.
Rooma aegsete suhete tunnistateks on kahtlemata Rooma müntide leiud Eesti eri paikadest. Nende seas on ametlikult teada kuldne Probuse münt (276-282 A.D.) Saaremaalt, Carinuse münt Ulilast, Antonius Piuse hõbemündid Pöidest, Saaremaalt, Costantinuse münt, Panormose münt ja Valentinuse ning Theodosius II kuldmündid Saaremaalt jne.
Eesti aladelt on Edgar Valter Saksa sõnade kohaselt leitud ligemale viiskümmend Rooma münti, mis ei tähenda aga seda, et neid rohkem olla ei võinud. (W. Anderson, Eine auf Osel gefundene alexandrinische Probusmünze; Acta et Commentationes Univeritatis Dorpatensis, B, VII, 2 (Tartu, 1926). (Kahju, et nõukogude aegne ajalookirjandus need ja muud kuldmündid täiesti maha vaikib!- E.K.).
Eesti viikingid käisid arvatavasti isegi araabia aladel, sellest annavad tunnistust enne varjaagide-rootslaste sissetungi Eesti aladele sattunud araabia mündid, milledest osa oli vermitud Taskendis, osa Samarkandis ja hinnalisemad Bagdadis (Kohtlast leitud 470 araabia drahmi aastast 715-837, W. Anderson, Tartu, 1926). Enamik leitud münte olid vermitud aastatel 850-1032.
AESTIDE-EESTLASTE ÕLLELEMBESUS
Vendide naabrite aestide (eestlaste nimi ladina keelepruugis) kohta kirjutas Ibrahim-ibn Jakub aastal 965 A.D., et aeste võib ära tunda nende õlletegemise poolest (mida veel, kui mitte õlut ei saaks meie hõimude omaks pidada?).
KUIDAS AESTID VÄLJA NÄGID?
12. sajandi Gneseni katedraali pronksuksel on kujutatud sõjastseeni Ida-Preisimaa aestidega. Seal on hästi näha meeste lühikest tuunikat ja tihedalt liibuvaid rinnakaitseplaate ja ümmargusi mütse (nagu need meile hästi tunda on).
Vibukütid kandsid pikka kuube, mis oli keskelt vöötatud. Meeste juuksed oli pikad, keskelt lahku kammitud ja tagant kokku kinnitatud. Juustevärv oli enamuses blond, silmade värv sinine ja näod olid päikese ja tuulte käes punaseks parkunud.
Ida-Preisimaa alade linnused olid identsed meie alade linnustega, nagu näiteks Lehola Lembitu oma. Ida-Preisimaa kohanimed ja arheoloogilised leiud on püsinud muutumatutena kuni 10. sajandini. Leedukeelsed nimelõpud ja nimekujud tekkisid siin alles 13. sajandi lõpul, kui oli toimunud aestide verise lüüasaamisega lõppenud ülestõus ja tühjale alale asusid leedu hõimud.
Selle kõige tõestuseks olgu saksa ajaloolase Schlözeri 1802. aastal kirjutatud read: "Prussid (preislased), keda pikka aega tunti aestide nime all, torkasid surnuks püha Adalberti..." (Schlözer, 55, 1802).
ASKALA, MAHU JA TAPURANNA VIIKINGID
Põhja-Eestist pärit eestlased organiseerisid tihti karistusretki Põhja-Saksamaa aladele, nagu selle kohta kirjutab Breemeni Adam (Gesta Hamburgensis, II, 31-33, 77), viidates, et tegemist oli askomannidega, kes käisid Friisimaal rüüsteretkedel. Askomannideks saab pidada viikingeid Askalast Mahu ja Tapu rannast Lääne-Virumaalt, kust pärit viikingid isegi Prantsusmaal rüüstamas on käinud.
MEIE HÕIMUD KÕNELESID SARNAST KEELT
Kui veel tõestusi vaja, siis palun: Wrangelli 1726. aasta "Chronik von Ehstland" kinnitab:
"200 A.D. paiku kasutas terve Kuramaa, Liivimaa ja Semigallia eesti keelt. Nad on vanade eestlaste järeltulijad."
Paljud kroonikad nimetavad kuralasi eesti rahva osaks. Miks muidu võitlesid kuralased ja saarlased alati ühel ajal koos taanlaste ja rootslaste vastu, kui mitte hõimuvendluse pärast? Rumal oleks arvata, et sel vanal ajal ei osatud teha vahet eri rahvaste vahel.
Wrangell muide ja kogu tema suur suguselts on pärit eestisoost Taani kuninga vasallist, kes pärines Varangu külast ja kelle järglane sai aadliks 1318 aastal, kuid juba 1221. aastast on teada Wrangelite, kui Taani kuninga eesti soost vasallide nimi. (E. V. Saks, Liber Cencus Daniae kommentaarid, 1974, lk. 180-183).
MUINASEESTLASTE KIRJAOSKUSEST
Liber Census Daniae allikatele viidates võib väita, et muistsed eestlased valdasid kirjakirjutamist ja neil oli ka oma kiri. Sellele viitavad paljud kohanimed, mis olid olemas juba kolmeteistkümnendal sajandil:
Kiriawold- 1220; Kiriwalde -1472; Kyrivallas - 1525; Kirriwalla -1665; praegune Kirivalla Kose kihelkonnas (LCD. 429).
Ingerimaalt on tuntud kohanimi Kirjavalta (UEO. Lk.330).
"See on haruldane ja väga huvitav kontseptsioon, mis märgib, et muistsetel eestlastel oli oma kiri. "Kiri" tähendab eesti keeles kirjakunsti (W.321/22), ja seda nime kasutati muistsetel aegadel teatud kategoorias olevate inimeste kohta, kes oskasid märkide ja kirjutatud sümbolite tähendust edasi anda (Aestii, 144).
Taolised nimed asusid üle terve eestlaste ala laiali, näidates, et kõikjal olid olemas kirjatarkusega seotud keskused. Virumaa vanemat (kuningat) kutsuti isegi Kyria/wanus või Kirjavaane, mis tähendab Kirjavana. (1219 A.D. (HCL. 23,7). Samuti kutsuti üht liivlast Kyrianus'eks 1206 A.D. (HCL. 10,5).
Vanad kirjakeskused kandsid taolisi nimesid: Kirila mägi, Kirivere, Kirko-tagune, Kiripää, Kirienpää, Kirjapää (linnus, 1341).
Eestikeelne sõna "kirik" tuleneb sellest algsest sõnast. Sest seesama lähtealus "kiri" on esindatud paljudes keskaja Euroopa kohanimedes, kus tol ajal oli veel olemas algne aesti-vendi (soome-ugri) põhielanikkond ja samuti oli see olemas ajal, mil kristlus hakkas tungima Lääne-Euroopasse, näiteks Gallias.
Võib olla väga tõenäoline, et seal kasutasid muistset soome-ugri kontseptsiooni "kiri" ka evangeeliumit levitavad mungad, tähistamaks kirikut. Kuidas teisiti saab seletada, et saksa "kirche", inglise "church", soti "kirk", vana-norra "kirkja", mis kõik on sõna "kiri" ei vormid, said üldse tekkida (Aestii 144-16; Esto-Europa 71)?
Kartaago vandaalide (vendide) organiseeritud kiriku patriarhi nimi oli Ciri/la (Vict. Vita, Mon. Germ. Hist. 3,1). See nimi ei ole ei saksa ega gooti algupära (F.Wrede, Über die Sprache der Wandalen, Strassburg, 1886). "Kiri", soome "kirja", on algne soome-ugri sõna (Aimo Turunen, "Kalevalan Sanakirja", Helsinki, 1949, lk. 97).
Samas on ka teada aestide kirjapreestrid Vistula (Visla) jõeorust -Kyrwaiten ja Criwen (1326 A.D., Petri de Dusburg, "Chronicon Prussiae", III, 5, Jena 1676).
Muistseid eesti kalendri märkmelaudu nimetati "sirvi/lauad", oletatavasti, algselt "kirilauad" (Eesti Entsüklopeedia, 7, 814)." (Sarnaselt nööriga köidetud raamatuid võime kohata Indias, kus tuhandeid aastaid tagasi kasutati palmilehtedest ühetaolisi lehti, mille peale kirjutati vanas sanskriti keeles - siin tähendab "san" püha ja "krit" kirja - võiks isegi öelda, et sõna "kiri" on tulnud kaugetel aegadel sanskriti keelest, mis väidetakse olevat kõikide keelte ema.
Niisamuti on sealt tulnud sõna "raamat", mis tuleneb sõna "Raama" käändevormist "Raamat". Oli ju üks kuulsamaid raamatuid, mis levis kõikjale ja mille mõju võime aimata isegi Kalevipoja raamatus, Raamayaana eepos.- E.K.).
"Lauri Kettunen ütleb, et nimi "kirk" või "kirik" oli juba kasutusel enne ristiusustamise perioodi (UEO, 704 - Etymologische Untersuchung über Estnische Ortsnamen (Helsinki, 1955). "
Kui lugeda edaspidi käsitletud kiilkirja teemat, siis võime julgelt väita, et kirjatundmine oli meie rahval väga vana oskus.
LIIVLASED ASUSTASID MUHU SAARE JA LÄÄNE- NING PÕHJA EESTI
Legend kõneleb, et osa liivlasi asustas Muhu saare ja neist said muhulased. Üks tõendeid selle kohta on Muhu Muuseumis säilinud kirjalik suulise pärimuse ülestähendus, mille põhjal muhulased on pärit Liivimaalt ja rännanud välja Kokona maaninalt, Väina jõe suudmest, kus asus Muhu linnus. Liivlased maabusid Pädaste küla kohal - Muhu saare asemel oli siis hulk saari. Liivlased rajasid uuele kodumaale Muhu linnuse.
Kui see tõele vastab, siis peaks sellele vastavaid arheoloogilisi leide linnuses leiduma, kui ainult keegi vaevuks kaevama. Räägitakse ka, et tegelikult olid nii kuralased või kurelased ja saarlased üks rahvas (sellest oli ka eespool juttu).
Samas räägivad liivlased, et kurelased olid liivi hõim. Kui vaadata vana liivi keelt, siis on see küllaltki sarnane vanale saare murrakule - tänapäeval ja ka Oskar Looritsa ajal oli liivi keeles juba suur läti keele mõju. Samas on läti keeles palju liivi-eesti laene.
Seda näitavad samuti kaheteistkümnenda sajandi kohanimed praeguse Liepaja (tolleaegse Liiva, hiljem Lindale) ümbruses, mis korduvad suures osas isegi Lindanise (Tallinna) ümbruses. Need sarnasused on ära toodud ristiusustajate poolt tehtud kaartidel, mida Saks oma raamatutes käsitleb. Samuti on näha, et Põhja-Eesti kohanimed on läinud koos inimestega Edela- ja Lõuna-Soome.
Kui liivlased rääkisid eesti keelt veel aastal 200 A.D., siis olid liivlased ka eestlased ja eestlased liivlased, nõnda kui Karja ja Kihelkonna alade inimesed olid mõlemad eestlased. Liivimaalt avastatud Saarnate muinasasulapaigast leitud esemete järgi on sealsete asukate põhjal kindlasti tegemist Magdaleena kultuuri kandjatega.
KURALASED OLID SUURED ILMATARGAD
Aastast 1070 pärineb Breemeni Adami üleskirjutus Kuramaa kohta, kus tema jutu kohaselt on "majad täis prohveteid, nõidu ja ettekuulutajaid, kes kannavad erilisi rõivaid ning kelle juures käivad külalised tervest maailmast, eriti aga Kreekast ja Hispaaniast". (Gesta Hamburgensis, IV, 16)
Egil Saaga kirjutab, et 920 A.D. pidasid kuralased oma ulatuslikke majapidamisi teistest rahvastest orjade abil. Antud dokument kirjeldab taani päritolu orjade vabastamist kuralaste alt. Samuti kirjutab Breemeni Adam, et Eesti elanikud kummardavad draakonit ja linde ning toovad neile ohvreid.
Miks muidu oli neil laevade vööritäävil draakoni, ehk meremao pea kujutis? Tänapäeva vendide liikumisel Soomes on olemas isegi minevikust säilinud "Lohe-seadus".
1230. aastast on teada ka kuralaste kuninga nimi - Lemmekinus (Lemminkäine). Kuramaa kõige enamasustatud piirkonda nimetati 1230. aastal Eestua´ks (UB.1, 28, 134-36). Seda Kuramaa ka tõesti oli võrreldes mandri Eestiga.
SAAREMAA VIIKINGITE TEOD
Kõige esimene teadaolev nimi praegusele Saaremaa saarele on olnud Valdia, mille on aastal 330 enne Kristust ära märkinud Pytheas Massaliast. Sellest nimest tulenesid hilisemad nimed: Balcia, Balthem, Basilia, Abalcium, Abaltiam (Plinius 4, 94; 37,36; Solinus 19, 6). Baltia (Basilia) on samastatav seega Osilia saarega. Sellest ka siis Balti mere nime praegune kuju.
Taani Hindamisraamatu (Liber Census Daniae) 497. sissekanne toob ära Osilia kohta käiva: nimi Osilia tuleneb sõnast osa, mis tähendab ühist, ühiskonda, ühist omandust, jagamist, partnerlust, neljandikku osast (W. 792/4). Viikingite Osilia saar oli tõesti neljaks osaks jagatud (UB. 1, 139).
Veel nimetati erinevates allikates seda saart Ossi (150 A.D.) (Ptolemaios, 3,5) ja Soleja, aastal 1054 (Chronicon of Nikon, aastal 6568 - juudi kalendri järgi) ja Sosoly 1060.
Saaremaa viikingid (ossid) käisid mitmeid kordi isegi Pihkva ja Novgorodi venelaste ja rootslaste vastu sõdimas, vastutasuks eestlaste alade rüüstamise eest. Enne seda käisid vana vene kroonikate kohaselt saarlased 1061. aastal Tartu all ja põletasid sealse linnuse maha, tappes selles oleva Novgorodi garnisoni.
Et Saaremaa viikingite retkedest ülevaadet saada, selleks heidame korraks pilgu Rootsi kuningate ajaloo ürikutesse:
Selle koguteose pealkirjaks on "Historia om alla götar och svears konungar".
Esimene raamat kõneleb: "Sigge, Rootslaste viies kuningas, ehitas Mälari järve äärde, õigele kohale linna, tähistades selle oma enese nimega: Sigtuna, mis oli mõeldud samuti kindluseks, kaitsmaks Rootsit barbaarsete eestlaste, soomlaste ja teiste rahvaste eest" (I, 7 peatükk).
Neljas raamat kõneleb: "Grim, rootslaste 32 kuningas (A.D. 380), oli Svea ja Göta kuningas, kuid temale ei olnud omased au ja õigluse tunded. Ta oli türann, kes sarnanes Syracusa Dionysosele. Grim rüüstas endale kuuluvaid templeid ja kehtestas oma maadel raske maksukoorma alluvate jaoks.
Samas üritas ta nõuda oma saadikute kaudu maksu ka kuralastelt ja eestlastelt, kuid need, vastupidi, kogusid suure väe ja tulid vastupidiselt Grimi lootustele Rootsimaad rüüstama ja okupeerima. Siis kutsus Grim oma mehi relvile, kuid sai hästi teenitud vastuse, et "las raha aitab nüüd sind!".
Kuningas Grim riputati lõpuks karistuseks üles rauast keti abil ja rahvas sai aru, et see oli talle paras karistus, sest ta röövis omaenda templist kullast keti."
Neljas raamat kõneleb: "Tordo oli 33 Rootsi kuningas (A.D. 410), kes kogus suure väe kõigist rootslastest ja lõi Rootsimaa randa tulnud suure eestlaste, kuralaste ja holmlaste (Holmi järve äärsed marid) tohutu laevastiku tagasi."
Viiendas peatükis kirjutatakse:
"Umbes samal ajal rüüstas hästi varustatud saksoonide ja obotriitide laevastik krahv Gelderi juhtimisel Götamaa rannikualasid. Selle rünnaku kaudu kannatasid ka kõmrid (Holsteinis elanud eestlaste suguvennad - vendide läänepoolne haru) ja taanlased, aga samuti pommerlased, vandaalid, rügenlased, kuralased ja eestlased tule ja tapmiste läbi."
750. A.D. toimunud Bravalla lahingus osalesid kuralaste, eestlaste kõrval ka liivlased. Seal võitlesid viimatimainitud Ostergötlandi kuningas Haraldi väes tema vaenlaste Svea-Västergötlandi-Gotlandi liidu vastu. Teatavasti võitis Haraldi vägi selle lahingu.
Veel on liivlaste kohta mainitud, et aestid (liivlased) olid pikka aega vabad ja omasid aastal 500 m.a.j. Roomas oma esindajat. Samuti teadsid kreeklased seda ala, nimetades seda Hellespontoseks ja rahvast hellespontines. Edgar Valter Saks käsitleb sellega sarnaseid kohanimesid, nagu Helsingi, Helleman, Helgoland, Hella, Hellamaa just selle rahva endale antud nimega. Praegugi on Muhus ja Läänemaal olemas vastavalt Hellamaa ja Ellamaa, Taanis Helgoland, Soomes Helsingi (vana helsingi hõimu asukoht).
KULDVILLAKU OTSIJAD ELASID 6. SAJANDIL DÜÜNA JÕEL
6 sajandi Liivimaalt on leitud kaartide järgi ühe kaunis müstilise rahva päritolu tõendeid, mida kinnitavad ka toda aega kajastavad kroonikad (Saxo Grammaticuse kroonika ning Jordanes De Rebuse kroonika). Seda rahvast nimetati Hellespontines.
Sellel rahval oli elav läbikäimine liivlaste ja kuralastega, kelledelt saadi karusnahku ja merevaiku. Hellespontose rahvas, oma kuningate Handvani ja Dia ning kuningapoegade Dia ja Daxo eestvedamisel, asus ka võitlusse pealetungivate gootide vastu, kes teatavasti neljandal ja viiendal sajandil vallutasid eestlaste alad, jõudes slaavlaste aladeni välja.
Tollel ajal olid slaavlased aga alles teiselpool Ilmjärve ja lõunas praeguse Valgevene kohal. Gootide nimed asendusid hiljem götalastega, kuid tegemist oli ikkagi nende samade gootidega, kellest hiljem said norralased, taanlased ja rootslased ja kellest üks jagu jõudis sküütide ja normannide nime all ka Inglismaale.
STARKARD, EESTI PÄRITOLU TAANI KANGELANE
"Traditsioonid räägivad, et Starkard sündis Rootsiga idas piirneval maal, kus tänapäeval elavad barbaarsete eestlaste (Estonum) ja teiste rahvaste hordid pikuti ja laiuti." (Saxo, I, VI-VI, 2, "Gesta Danorum"). See kangelane käis eestlaste alad Hämest kuni Semimaani laastamise ja tapmistega läbi, kiideldes oma tegudega.
ANGLOSAKSI POEEM "WIDSITH" KÕNELEB BALTI MERE ÄÄRSETEST RAHVASTEST 4. JA 6. SAJANDI VAHEL A.D.
Selle poeemi kirjutanud rändlaulik kirjeldas järgmist: "Olin koos viikingitega. Kelt valitses finnide üle. Ja seejärel olin koos Eormanariciga (Hermanaric - gootide kuningas, kes vallutas Eesti alad neljandal sajandil A.D.) ja gootide kuningas kohtles mind hästi."
Laulik oli koos tolle kuningaga juba siis, kui too võitles Visla aladele tunginud hunnide vastu. Edasi kirjeldab laulik hõime, kes elasid Lääne-mere ääres ja toob ära aestide nime vana-anglosaksi nimevormi: Istum, sõnast Iste või Isti, ehk Esti. (J. & W. Conybeares, Illustrations of Anglo-Saxon poetry, 1826, lk.
. Gootide kohta kirjutab nende ajaloo uurija Isidore piiskop Sevillast, järgmist: "...Gootid on Jafeti poja Magogi järglased? ja on sama päritolu sküütidega....(66)."
Selles ajalooteoses ei ole sõnagi veel juttu gootide sissetungist Skandinaavia aladele, kuid räägitakse lääne-gootide sissetungist Kreeka, Makedoonia ja Väikse-Aasia aladele. Teatavasti vallutasid ida-gootid Skandinaavia alad ja hiljem suundus osa goote tagasi nende kunagisele kodumaale Musta-mere äärsesse Krimmi. (Gootide nimeks oli tihti Grimm või Gram).
Gootid jõudsid oma vallutusretkel ka Ojamaale ja seda peetakse vanimaks gootide laineks, milline tuli Euroopasse. Kuid arheoloogiline materjal kannab aesti-eestlaste kultuuri jälgi, kuuludes Kunda kultuuri juurde, mida on leitud samuti Visla jõe aladelt.
HUNNIDE VASTU MOODUSTATI KÕIGI VIIKINGITE ÜHISRINNE
Saxo Grammaticus kirjutab oma kroonikas viingite kuningatest, kes võitlesid hunnide vastu, millised tahtsid tungida põhjapoolsetele aladele: "Sügisel tulid mehed tagasi, kuid olid rikkamad väe, kuid mitte toidu poolest.
Kuningas Roller oli peale nende kuningas Arthori tapmist allutanud endale Sundmori ja Nordmori provintsid. Olimar (kes oli t?uudide alade kuningas) alistas Thori, keda kutsuti Pikaks, kes oli hämelaste ja helsinglaste kuningas (tolleaegses Rootsis - praeguses Soomes, E. K.) ning vallutas samuti Eesti alad ja Rootsi saared.
Tema tõi kaasa 700 laevast koosneva laevastiku, kahekordistades seega juba enne sealt kaasa võetud laevade arvu. Onef ja Glomer, Hedin ja Hogni võitsid lahinguid Orkneyl ja tulid tagasi 900 laevaga...
Seejärel, uskudes oma jõusse, tormasid nad kokku hunnidega. Puhkes selline lahing, et kolm põhilist Venemaa jõge olid täis hunnide laipu, nii, et neist said sillad jõgedele (siin võidakse Venemaa all mõelda veneedide alasid, kuid ka praeguse Valgevene ja Lääne Venemaa alasid - E.K.).
Kui lahing oli kestnud seitse päeva, siis langes kuningas Hunn ja tema vend, kes kandis sama nime, alistus, nähes oma meestest moodustunud teed... Selles sõjas alistus 170 kuningat, kes olid kas hunnid või nende alamad.
Siis kogus kuningas Frode kõik need kuningad kokku ja kuulutas neile oma võimu nende üle... Seejärel ulatusid Frode (taanlasest kuningas - E.K.) valduste piirid idas Venemaani, põhjas Lapimaani, läänes Rhine'i jõeni." (Saxo, 5, 7, 2-13).
"REX ORIENTALIUM"
Siin mainitud sündmused leidsid aset viiendal sajandil A.D. Kuningas Olimar oli (A.D. 453) tuntud nime "Rex Orientalium" nime all - ta valitses sel ajal Novgorodi, mille selleaegne nimi oli kas Nogarda, Nagarda, Nahara, Nagara või siis Ostragard, aga ka Nogardia. Samuti nimetati seda linna Holmgardiks. (Petrus Olai ja Saxo Grammaticus - Saxo, 5, 7, 1).
Sellel ajal ei olnud sel alal veel tuntud varjaagidest rootslaste-viikingite kohalolek, kes jõudsid nendele aladele peale slaavlaste sissetungi. Idarahvaste all tundsid taanlased eelkõige sellel ajal eestlasi (estid), hunne, ruteene, sembe ja teisi (Saxo Grammaticuse andmetel).
Ruteenlased olid need Ilmjärve ja Holmilinna äärse kuningriigi alamad, ehk teisisõnu Peipsitagused vadjalased, marid ja teised soomesugu rahvad. Nagu eelnevast teada, võitlesid aestide-eestlaste-vendide-finnide ühised väed koos taanlasest kuninga Frodega hunnide vastu. See toimus peale seda, kui taanlased olid Olimari väe üle võidu saanud. Enne seda oli Olimar liidus hunnidega.
Peale hunnide üle võidu saavutamist määrati Olimar uuesti Ilmjärve ala valitsejaks - tema võimkonda kuulus peale selle ala veel Eesti, Lõuna- ja Edela Soome, Liivimaa ja Kuramaa, ning Semimaa. Taoline riiklik moodustis püsis pikemat aega. Alles üheksandal sajandil hakkas kristlik maailm selle maailmanurga vastu sügavamat huvi tundma ja tegi seda eesti-soome endiste liitlaste, aga ka endiste vaenlaste abil.
Kui vaadata, millised jõud koguti kokku sõjas hunnide vastu ja võtta teadmiseks, et sõjalisi reide tuli ette iga paari aasta tagant ja igal retkel langes alati tubli arv sõjamehi, siis pidi Eesti rahvaarv tol kaugel ajal olema ääretult suurem või kiiresti sigiv. Arvata võis, et tegelikult vastavad mõlemad oletused tõele ja Eesti aladel võis tõesti elada mitmeid miljoneid elanikke.
Kuna aga laibamatuste asemel kasutati põletusmatust, siis ei ole nii palju säilinud tollest ajast pärit tõendusmaterjali, küll aga on piisavalt materjali kõigi siit läbirännanud hõimude kohta.
Ajaloomaterjalid kõnelevad Gotlandilt lahkunud ühe kolmandiku elanike saatust: esiteks asusid nad Osilia asukate loal lühikeseks ajaks Dagö saarele (tänapäeva Hiiumaa - nimi Dagö tuleneb gootide kuningas Dag´i nimest, kes valitses mõnda aega niinimetatud Reidh-Gothalandi, ehk Eestimaa saari ja läänerannikut - alates Ida-Preisimaast kuni Lõuna- ja Edela-Soomeni välja), seejärel asutasid end Düüna jõe suudme aladele ja sealt edasi purjetasid Kreekasse, kust said alles loa paikselt elama asuda.
JAFETI RAHVAS
Mis puutub Novgorodi ja Vene riigi loomisse Skandinaavia varjaagide abiga, siis on rootslased siin soome-eesti sugu rahvaste osa vähendanud ja kohati lausa nullistanud, kuigi see ala kuulus tervikuna nende kontrolli alla enne slaavlaste sissetungi ja ka siis, kui slaavlased juba seal olid, ei ületanud nende arv ikkagi vadjalasi ja maride hõime. Maride ajaloost on teada, et veel IX sajandil elasid nad Peipsi taga, nende alad ulatusid Neevast Moskvani.
Nestor nimetab tsuude Jafeti rassiks, milline asetseb põhjapoolsetel maadel (Noa pojad: Seem, Haam ja Jafet - E.K.) (Nestor, peatükid 4 ja 10).
Vadjalaste kohta ütleb tuntud taani ajaloolane Paul Johansen, et vadjalased importisid rauamaaki Eestisse ja Liivimaale ja nende jälgi on leitud isegi Gotlandilt (P.Joh. 63-64).
Slaavlased alustasid oma sissetungi Novgorodi aladele alles 5. sajandil A.D. (J. Stankevits, Tallinn 1955, lk.112)
RISTISÕDA EESTLASTE-AESTIDE RASSI VASTU
Aestide-eestlaste ja nende vennashõimude ristiusustamise periood, mis algas aastast 1186 ja lõppes 1275, on üldiselt hästi teada ja dokumenteeritud (kuid isegi siin ei tunne meie inimesed veel hästi kogu materjali, mis on olemas kroonikates) selle ajastu kroonikute poolt ja on säilinud Rooma paavsti arhiivides.
Tegelikult oli aga ristisõda, allutamaks viimaseid vabu Euroopa rahvaid ja vana tsivilisatsiooni kandjaid, lihtsalt üks häbiväärne lehekülg Euroopa ajaloost, millest nüüd vaikides püütakse mööda minna. Paavst on küll andestust palunud inkvisitsiooni eest, kuid samasugune ja veelgi hullem lehekülg on paavsti poolt veel heastamata.
Meie rahva ristiusustamisega lõppes tegelikult 1500 aastane sõda aesti-eestlaste-finnide-soomlaste-vendide-liivlaste ja neid alistanud germaanlaste-slaavlaste vahel. See oli ka Euroopa vanima tsivilisatsiooni, mis ulatus Briti saartelt kuni Volga jõeni, lõplik kaotus ristiusu maadele.
Selles sõjas hävitati Taarausk, ehk Maausk, mida nüüd mõned huvigrupid edutult püüavad elustada, teadmata tegelikke Taarausu põhimõtteid, milleks olid: ausus, vägivallatus, aukartus elu ees, austus vanemate, töö ja maa vastu, armastus Jumala vastu.
Viimased meie rahvaste vastupanupaigad asusid Läänemere rannikul, Vislast kuni Soome lahe põhjakaldani. Eelkõige oli vastupanu seotud Saaremaa, ehk Osilia (kohalikus kõnes Ossi, Osa, Osi - võrdle iirlaste ja sotlaste "Ossiani laule") saarel elava tugeva ja sõjaka rahvaga, kelle järeltulijad meie siin praegu oleme.
Me ei tea, et sellel Saaremaal ei olegi praegu nime, sest saare maa ei olegi nimi, vaid koha kirjeldus. Vanal ajal oli aga igal kohal nimi. Kure saare järgi on nime saanud Kuresaare linn, ehk Kuressaare, nagu seda pärastsõjaaegses kõnepruugis kutsutakse. Sõna Kure tähendab siin küllap Kurelaste asupaika, aga mitte niivõrd lindu, kuid vahest ehk sedagi.
Samas võib siia lisada, et paljud inimesed ei tea näiteks varakristlastest põgenike jõudmisest Osilia saarele 4. sajandil A.D. Sellest on mulle isiklikult kõnelenud Oskar Adolf Põldema, kes, olles vangina Moskvas, võttis isiklikult osa Läänest röövitud arhiivide mahalaadimisest rongilt ja tema kätte sattus üks ladinakeelne ürik, mis kandis pealkirja "Neli märtrikrooni".
Selles kirjeldatigi, kuidas roomlastest sõdurid jätsid Pannoonias varakristlastest sunnitöölised omapead, et minna pealetungivate hunnidega võitlema. Nood aga, kasutades juhust, põgenesid kolmes suunas: Iirimaale, Rügenile ja Osiliale.
Siin rajati varakristlik pühamu Valdja nimelises kohas (Valjalas). Selle hävitasid 1227. aastal ristisõdijad, pidades seda paganausu templiks. Tõenditeks sellise pühamu olemasolust olid praeguse krikiaia tagant, soostunud alalt maa seest Eesti Vabariigi aastatel Põldemade poolt leitud põletatud savist tellised ja paar Rooma keiser Diocletianuse aegset kuldmünti, millised Põldemade pereema oli hobuste vastu vahetanud. Nii palju siis sellest.
SOOMLASED - EESTLASTE TÜTARHÕIM
Kogu sellest suurest nn. soomesugu rahvaste perest on tegelikult ainult eestlased ja nende tütarhõim soomlased (pange tähele - soomlased on meie tütarhõim, mitte vastupidi, sest siit asustati Soome alad meie hõimudega, mitte vastupidi!) ellujäänutena jõudnud 21. sajandi künnisele.
Liivlased on täieliku hävimise äärel. Ja imelik küll - praegu on Lätis maad võtmas teatud liivi juurte otsimine, samas on lätlased kõik teinud, et seda vana rahvast hävitada.
UNGARI PROBLEEM
Muidugi, kui võtta ungarlasi, keda isegi Edgar Valter Saks peab meie sugulasrahvaks, siis selles osas olen mina täiesti vastandlikul arvamusel - ungarlased on meile täiesti võõras kultuur, võõra keele ja võõra rassilise kuuluvusega, millesse meie ei ole kunagi kuulunud.
Ungarlased on pärit Mandzuuria aladelt, kus elutsesid turaani hõimud ja nende üks hõime olidki hunnid. Hunnid saabusid Euroopasse kahe lainena. Esimene laine jõudis 4. sajandil m.a.j. kohale praegusele Ungari alale ja alustas kohe ümberkaudsete rahvastega sõjalisi kokkupõrkeid.
Lõpuks suruti nad siiski mitmelt poolt praegusaegsetele aladele. Teine hunnide laine, tuntud madjaritena, jõudis Euroopasse hiljem. Küllap oli see seotud ühelt poolt sellest, et erinevad hõimud asusid teele erinevatel aegadel ja läbisid eri maid. Kes ungarlaste ajalugu uurinud, teab, et see nii ka oli.
Hunnid käisid läbi Hiinast, Baktriast, Pärsiast, Meediast, sküütide ja sarmaatide ning alaanide aladelt. Alaanid ja gootid või sküüdid (gootide teine nimi) asetsesid sel ajal Kaukasuse ja Dnepri vahelisel alal, ka Krimmis. Sküüdid-gootid jõudsid hiljem oma invasiooni tulemusena isegi Inglismaale, rääkimata Skandinaaviast ja Hispaaniast.
Ungarlaste aladel elasid aga meie soome-sugu või õigem oleks öelda aesti-eesti sugu inimesed, kelle keelest on ungari keelde üle läinud umbes 30 sõna. Selle tõenduseks on kasvõi eestikeelsete liitnimede olemasolu ungarikeelsete küljes: näiteks selline kombinatsioon: szegedvaros-küla jne.
SAKSAMAA EESTIKEELSED KOHANIMED
Sama nalja kohtab ka Saksamaa aladel, sakslased sellest aru ei saa - seda võib tõestada pr. Urve Kirss Kuressaarest, kellel on laialdane kirjavahetus Saksamaa inimestega, kes ei tea midagi sõna "kuela" tähendusest.
Samas esineb too sõna seal külanimedes, näitena võiks tuua: Kreutz-kuela, Blumenwald-kuela, Steinhov-kuela jne. Kusjuures sõnalõpp "hov" või "ov" või "hoe" on sisuliselt meie "õu"/"hoov".
Vanadel kaartidel on olemas õue-nimelisi kohti Semgallias, Ida-Preisimaal, Kuramaal ja paljudel muudel Euroopa aladel. Näiteks "Meden-õue", "Randõue" ja nii edasi.
E.V.Saks väidab veel, et kuna teadlased on tõestanud, et esialgsed kohanimed suuremal osal Euroopa territooriumist on olnud soome-ugri päritolu, ja ei ole kannatanud mingite väliste mõjutuste all, siis ei saa siin kõnelda mingitest laenudest, ega ka võõrastest mõjutustest, vaid hoopis hilisematest võõrkeelsetest keelemoonutustest, mis on tulnud kreeka, rooma, slaavi ja germaani rahvaste keele mõjul. Siit saame ka selguse laensõnade probleemile.
LAENSÕNADE PROBLEEM
Ungarlased, kes alistasid meie hõimuvennad oma territooriumil, võtsid neilt laenuks vaid 30 sõna. Miks pidid eestlased võtma sakslastelt laenuks 600 sõna? Justkui meie keel oleks olnud primitiivsem kui nende oma!?
(Tõlkijad on öelnud, et lihtsam on vanast kesk-alam-saksa keelst tõlkida eesti keelde, kui saksa keelde - sellel on oma loogiline lahendus ja seletus: seal säilis meie hõimurahva vendide keel kõige kauem) Tegelikult nimetas Tacitus, kuulus rooma ajaloolane, oma "Germanias", eestlasi, ehk tollel ajal aeste, õiglasemaks rahvaks Balti mere ääres, kellele kuulub kogu õigus merevaigule.
Samuti ütles Tacitus, et vastupidiselt laiskadele germaanlastele kasvatasid eestlased vilja ja küpsetasid leiba ning austasid maad kui ema ja jumaldasid ema kui Jumalat.
Tacitus väitis samuti, et aestid-eestlased valdasid kirjatundmist ja kasutasid ülestähendamiseks kreeka keelt ja hiina tähemärke (huvitav küll, miks? - E. K.). Kui aga vaadata, et vana-norra ruunikirjas oli 24 märki ja ka eesti tähestikus on 24 häälikut, siis võib siit samuti mõned järeldused teha. Germaani päritolu gootid jätsid oma lihtsustatud tähestikku alles vaid 16 ruuni.
Kas said lihtsad kütid ja korilased, kelleks meid on peetud, olla nii haritud ja täiuslikes suhetes jumalikuga? Vaevalt küll - see kultuur oli tuhandete aastate kogemuse tulemus, siin oli ikkagi tegemist karjakasvatajate ja põlluharijate ning meresõitjate mitmekülgse kultuuriga, mille juured olid varasemates ajastutes ja kui uskuda Atlantise ja Lemuuria tsivilisatsiooni olemasolu, siis olid need juured küllap ka kusagil seal.
Ütleb ju meie Taara-usu hiislar isand Addold Mossin, et eestlased on tulnud tagapäikese külmunud maalt.
Tulles tagasi jälle kohanimede juurde ja üldse niinimetatud laensõnade juurde, siis võime hämmastusega leida, et isegi soome keeles on 500 ühist sõna kreeka keelega. Kuid millal oli see aeg, kui kreeklased ja meie hõimud kokku puutusid? Vastus võib olla, et nad ei puutunudki kokku, vaid et kreeklastest osa olid enne praegust Kreekat veel meie hõimudesse kuuluvad, hiljem toimus kokkusulamine.
Arvatakse isegi, et enne ioonialasi ja doorialasi ning teisi sisserännanud kreeka hõime elas seal soome-eesti sugu rahvas pelasgid. Kas see nii oli või mitte, see on omaette vaidlusteema. Kuid igatahes ei laenanud me neilt neid sõnu.
Sama lugu on inglise keelega - seal on väga palju sõnu, mis tulevad meile kuidagi tuttavad ette. Kas on siin jällegi tegemist laensõnadega? Uuemate sõnade puhul kindlasti, kuid vähem kui tuhat aastat vana inglise keele puhul ei saa vast öelda, et meie laenasime neilt, sest me ei ole inglastega kokku puutunudki.
Samuti ei ole olemas olnud mingit germaani algkeelt või sellist indo-euroopa algkeelt, millest me oleksime võinud laenata Euroopas. Saksa keeles olevad enam kui 600 meie keele sõna on selge viide, et seal on meie keele jäänused. Kummalisel kombel on ka näiteks osseedi ja vadja keeltes palju ühiseid sõnu.
SUMER JA EESTI
Kuid väga palju ühiseid sõnu ja terveid lauseid on meil ühiseid sumeri keelega. Näiteks üks väga ilmekas lause kuningas Dareios I lossi varemetest Dr. Arnold Toynbee poolt leitud kivist uksekäepidemelt: "Daaravahusa majaukse kaasa käina kärata."
Pealegi on seal tegu kolmes keeles kirjutatud ühe ja sellesama väljendiga. Lausest saab iga eestlane aru, siin ei teki üldse kahtlust. Sumerist on ka pärit enam kui 7000. aasta vanune sõna õlu, ehk õlut (saare murdes), mis sumeris esines sõnana "ulut-in" ja osseedi keeles "õlut-on".
Samas esineb sõna koda enam kui kolmekümnes keeles, kaasaarvatud gooti, rootsi, vene, liivi, soome, pärsia, osseedi, mongoli, semiidi ja hamiidi keeled. Sidemeid Sumeri ja teiste tema hilisemate sugulaskultuuridega näitab meie puhul kasvõi Kaarma dolomiidist kiilkirjaga kivi, mida antud hetkel uurivad Oxfordi Wolfsoni Kolledzi teadurid.
INGLISMAA EESTIKEELSED KOHANIMED
Tundub, et Inglismaal ei saa olla ühiseid sõnu meie Saaremaa murdekeelega, kuid tegelikult on väga paljud saaremurde sõnad olemas inglise keeles ja eriti vanas inglise keeles.
Tähendab - meie hõimud elasid kunagi seal. Vahest kutsuti neid piktideks teiste rahvaste poolt. Kohanimed, mis Inglismaal sel ajal levinud olid, on igatahes meile väga hästi arusaadavad ja omavad kindlat tõlkevastet just meie keeltes, mitte aga mõnes vanas germaani keeles.
Näiteks võib sõnade Kaleva ja Lindele, Tammese ja Taara puhul kindlalt öelda, millega meil tegemist on. Samuti võtsid keldid meilt üle Taara nime ja muutsid selle kreeklaste abiga Taraniseks.
IIRIMAA JA TAARA
Iirimaal on siiani säilinud legend, kuidas see maa asustati esimeste inimeste poolt: "Merelt tuli maale rahvas Taara juhtimisel. Taara tõusis mäe tippu ja ütles: "Siia tuleb Taara linn!". " Igaüks teab tänapäeval Iirimaal Taara-linna varemeid ja Taara-mäge.
ALLMERI JA EMALA JA ISALA JÕED HOLLANDIS
Vaadakem parem vanu Euroopa kaarte, muidu võiksime ju vaielda lõpmatuseni. Tänapäeva Hollandi aladel oli avamerest madalam sisemeri, mis kandis nime Allmeri.
Sinna avamerest madalamal olevasse sisemerre voolasid kaks jõge: Emala ja Isala. Kuidas iseloomustada nende sõnade olemust? Siin pole ju sõnu vajagi! Terve Caesari aegne Euroopa on täis meile arusaadavaid kohanimesid.
Näiteks esineb sõna Kogula või Koguva vorme kümnel eri kujul väga laialdasel territooriumil, alates Lõuna-Soomest, kuni Visla idakaldani välja. Ja neid on kõikidest kohanimedest kõige enam, mille tõttu on näiteks E.V.Saks selle ajajärgu nimetanud Kogela kultuuriks.
