Loomekamin

[Sõmer]

Kallid kaimud kirjutajad,
trükimusta tarvitajad!
Paras koht on loodud teile,
riputamaks üles leide,
sõnaseadja katsetusi,
loitsulooja manamisi,
lauljahääle helletusi!
Et saaks tuli kaminasse
sooja andma rändajaile,
valgust heitma ekslevaile,
meelerahu väsinuile!

[Sõmer]

Loits tulesüütajaile

Tulekivi tulekivi,
tuleraud tuleraud.
Sütti õled sütti õled,
põle haod põle haod.
Tõuse leeki varjulista,
tulekeeli salalista.
Tuleisand tule siia,
tuleemand puhu siia,
anna sooja varjulista,
leegikuma salalista.
Tulekivi tuleraud,
pritsi sädet sülga leeki,
et saaks tuli tõusemassa,
tuleisand sõdimassa,
tuleemand tantsimassa,
leek saaks sooja andemassa!
Tulekeel see säramassa!
Hagu söeks see muutumassa!

[Sõmer]

HUNDISUGU

Tere tere võõras meessi!

Pole sind me ennem näinud,
pole siin su jalad käinud.

Kas Sa tunned meite sugu?
Oled kuulnud meite lugu?

Kui ei ole, siis vaid kuula!
Kuuled hundi ulgumista!
Meite meeste kangeid hääli!
Metsarahva võõrast kisa!
uuuuuuUUUUUUUUUUUUU!!!

Hundirahvas kanged mehed,
soed meil vennad, soed meil õed!
Hallis vatis metsa isand
ainsaks käskijaks on meile.
Pesad meil on padrikussa,
pojad naised laane seessa.

Tammejuurikate alla,
Taara valvsa pilgu alla
Hiivana kaitse alla,
Jätsime me oma vara,
et saaks laanest välja tulla,
omad rajad maha jätta,
et saaks laanest välja tulla,
teeda piire kaitsma minna!

Sulle kohe kõrri kargan,
murran puren karjakesi,
et ei tuleks siia teisi,
meie radu tallama ja
Meie pesi rüüstama ja
Meie metsi raiuma JAA!

Hundirahvas kanged mehed,
kihvad hirmuäratavad,
käi nad teravaks on ihund,
rebivad sul liha ihult!

Küüntega me küünistame,
küüned meil on rauast taotud,
Hiievana loitsitatud,
haldjarahva sepistatud.
Ruunikirjas kirjud küüned
vägevamad vägikaikad,
mida eales teie näinud!

Hall on vammus meie seljas,
karv on kare, tokerdunud,
kange kilbi sellest saame!
Raud ei raiu, tuli tapa,
teras ammugi ei võta,
ammunooled takerduvad,
Taara pikne appi ruttab!

Hallid vammused meil seljas,
oleme me ammu näljas,
pole kaua vaenlast näinud,
pole keegi siin ju käinud,
meie rahu rikkumassa,
meie radu tallamassa,
naisi-lapsi tülitamas!

Siin sa oled, võõras meessi!
Häda sulle vapper meessi!
Kihvad-kõrri, küüned selga!
ei me sinu terast pelga!
AUUUUUUUUUUUU !!!

[Sõmer]

LAHINGU EEL

Tunned turma tut´vat tukset?
Palgeil puna palavatta?
Rinnus raua rusket raskust?
Kuuled kõrvus kurba kisa?
Ilusate itkemista?
Leinalaulu lalinaida?

Kui ka kuuled kata kõrvad,
summuta siis sosinadki,
maha mata muremõtted!

Kui ei kata, kannad kahju!
Sured surma sügavasse!
Maha matame siis mehe,
Kalevite kange kaimu,
vapra velle vägevaima,
Laulaks leina lalinaida!

Kes siis kaitseb koduküla?
Külvab vilja põldudele?
Korjab saaki sügiseti?
Harib üles heinamaadki?
Noolib neide noorikuida?

Võõras vägi võtab küla,
külvab verda põldudele,
põlluvilja põletab ja
korjab maksu sügiseti!

Kui ei maksa, jube saatus!
Viib siis ühes noored mehed,
noolib neide noorikuida,
seemne paneb nende põue,
kasvab kuri karja meile!

Las ma loitsin, las ma laulan!
Sõnun sõtta minejaida,
manan varsti surijaida,
et ei elaks, et ei oleks,
hirmutunne südamessa,
turmatunne alta kurgu!

Hirm see võtab, turm ju tapab
muidu mehi võitmatuida -
Kalevite kanget sugu!

Tunned turma tutvat tukset?
Vapra venna verevägi
turmast tugevamaks tegi!
Teie lähte, teie tulde
palgeil puna palavaida,
sõõrmeis tuli kõrvetav ja
vägi soontes voolamassa!
Hirmuhigi külmas kastes
jahutust jo johtud leidma!
Rinnus raua rusket raskust
suudab kanda meeste vahvus,
sõdalaste sünge sugu,
Külameeste kange kere!

Kuuled kõrvus kurba kisa?
Sääl see ulub soerdi sugu,
nutab enda elu taga,
veres kuumas püherdab ja
pageb päevi pageb palju!

Kuuled kaugelt, kajab vastu
Ilusate itkemista,
need neep on need nende naised!

Leinalaulu veeretavad
Pisaratest pimedad ja
meie poegi kannavad.

Tunned turma tutvat tukset?
Vapra venna vereväge?
Palgeil puna palavaida?
Hirmuhigi jahutamas?
Rinnus raua rusket raskust?
Enda sees kanget vahvust?
Kuuled kõrvus kurba kisa?
Vaenlast veres vedelemas?
Ilusate itkemista?
Näed Sa naisi noorikuida?
See su tasu, see su saatus!
Haara relvad hakka vastu!
Sina lähed, sina võidad!
Ära karda, julgelt astu!
Vapralt võõra leeri vastu!

[Sõmer]

MÕÕGA NEEDMINE

Mätta alta ärkas vana,
ärkas vana kerkis mana.
Sirgus suureks kalmuline,
kalmuline manaline.

Mina Peeter-poisikene,
poisikene vellekene.
Pärast päeva, peale tööda,
peale tööda, peale ööda,
isaga me puhkasime,
puhkasime hingasime,
rehe alla astusime,
astusime, istusime.

Lehvis taevas tuulispaska,
Tuulispaska, tuultepööris.
Sõudis soosta meie valda,
meie valda välja tüüris.

Saabus sealta sõnateadja,
Sõnateadja lauluseadja.
Sinisoosta loitsulaulja,
loitsulaulja salaleidja.
Astus tuppa manaline,
manaline põrmuline,
saabus kotta manavallast,
manavallast põrmuvallast.
Istus maha järi päälle,
järi päälle, kolde ette.
Salasõnu seadimaie,
seadimaie, vormimaie.
Oma loitsu leelotama,
leelotama, loitsutama.

„Koldehaldjas, kallis kaimu!
Väljakarga vägevvaimu!
Lasku leelle leelotama,
astu arpu arbutama!
Mina, manavaimu, maksan,
tublil Toone targal tasun,
rahu rikun ruumi riisun,
koduvallast karja kisun.
Ohvreid oolelt olen otsind,
tuppa toonud teisest poolest,
surmavallast siia sõitsin,
paljut põue panin peitsin.
Koldehaldjas kallis kaimu!
Väljakarga vägevvaimu!
Salatarka salaline,
Toonest tulnud tuleline!
Valan vere välja vennal,
ohvriloomal ohja otsas!
Lasen leelle langetada,
koldepääle kukutada!
Raiun raipeks rehepapi,
raksan raua reite – rinda,
südame siis sulle saadan,
Himustad ehk hingehinda?
Leide leeki lisan – loobin,
türgi taalreid, taarapuugi!
Kallan kapakese kalja,
arpu ainult astu alla!“

Võttis tera põue alta,
põue alta päästis valla,
pihus sirutas siis välja,
välja põue, kolde poole.
Taskust võttis taarapuugi,
Taarapuugi, oksakese,
sellega siis tuhka segas,
tuhka segas, tukke tõstis.
Tuli praksus kolde alla,
kolde alla, süte päälla,
tuppa sinist valgust heitis,
valgust heitis varje peitis!
Söesta sinileegikene,
Leegikene, keelekene,
tõusis tuppa parte alla,
parte alla valgust kallas!
Leegist keegi vastu loitsis,
vastu loitsis laulu seadis,
peenel häälel sõneles sääl,
sõneles sääl, kõneles hääl!

„Kesse surgib süte sisse,
susib tule sängidesse,
sõsaraille süledesse,
tungib tuki säsi sisse?“

„Mina mädand manaline,
varjuriigist varjuline,
koolnukange külavana,
tõvest tiine targutaja.“

„Siia surkad sa siunaja?
Sa sõge sünge saagija?
Sahkad sõrme süte sisse,
sihkad saaki saamamaie?“

„Tubli toone tuleline,
ära ärple äriline,
kutsun kallist karmi kaimu,
tublit tera tagumaie!“

„Saan sust aimu manaline,
vana surivereline!
Tulen appi tagumaie,
terast seisust äratama!
Veri välja,
koera kärva,
tera tugev,
sula, sure,
veri voola
tera ella!
Tera ella
kuumust anna!
Türgi taalrid
kaugelt maalta,
hõbeseeklid haua alta,
teral sära teral läiget
tulge tulest nüüda andma!
Koeraveri, võõras raha,
ühinege tera taha!
Andke oma elu ära,
andke mõõga pidel sära!
Kärbatava papi ihust,
hinge lenda välja kihu!
Liha lämbu!
Hinge hangu
tera sisse,
rauast relva!
Kanna rammu!
Anna elu!
Kaljas tera karastada!“

Valas vere välja vennal,
välja vennal karjakoeral.
Koeraraipele siis lisaks,
lisaks viskas, viskas lisaks,
toobi taalreid, teise taara,
teise taara, haput kalja.
Raius raipeks rehepapi,
rehepapi, kallis-taadi!

Mina kõike kuulamaie,
kuulamaie, uurimaie.
Kõrva taha panemaie,
panemaie, talletama.
Nurgast nalja nägemaie,
nägemaie, seletama.
Hirmust kerra tõmbununa,
tõmbununa värisesin!

Sõudis soosse manaline,
manaline, varjuline,
mätta alla heitis vana,
heitis vana, peitis tera.
Lahtus sinileegikene,
leegikene, keelekene,
tuppa pimedus siis sigis,
sigis, sigis, saabus sügis.

Mina välja vaatamaie,
vaatamaie, uurimaie,
soossa mõõka helkimaie,
helkimaie, siramaie!
Mina mõõka läksin tooma,
läksin tooma, läksin leidma.
Soo see oli mädamülgas,
mädamülgas, laukaid sülgas.
Leidsin enda püsti hädas,
püsti hädas, jalad mädas.
Siim tegi sillad soode peale,
soode peale, maade peale,
Niklus neetis otsad kinni,
otsad kinni, sillad trimmi,
tüma maa sai jalge alla,
jalge alla, mätta peale!
Mina, tore mees, siis läksin,
läksin üksi, päeva kaksi,
mõõka soosta ära tooma,
ära tooma, vinnamaie.
Mõõk see toredasti helkis,
helkis, välkus, helkis, vilkus.
Mättast välja tõmbasin ta,
tõmbasin ta, kandsin tuppa.

Leegid sinist valgust heitsid,
valgust heitsid, sära peitsid,
mõõka kangelt karastasid,
karastasid, parastasid.
Mina selle kandjaks sain siis,
kandjaks sain siis, hoidjaks sain siis.
Sirgusin ma suureks meheks,
suureks meheks tööda tehes.

Mõõk see ripub minu vöölla,
minu vöölla, alla põlve!
Manavallast pärit teras,
päris teras, päris paras!
Toonevallast sõnad pealla,
sõnad pealla, kirjad sealla!
Ohvriandeil kinnitatud,
Kinnitatud, vannutatud!
Veri voolas, tera kastis,
tera kastis, nagu kästi!
Lisaks toobitäie kalja,
kali kangust kinnitama!
Reheisa hing läks sisse,
rinnast välja, raua sisse!
Taarapuu sai väge andma,
väge andma, valgust andma.
Mõõk sai tore pikukene,
pikukene terakene.
Hõbevalge, heiklevhelge,
Heiklevhelge, tulivalge.

Mõõk sai ikke hukutajaks,
Hukutajaks, kukutajaks.
Kannan mõõka uhkusega,
Uhkusega, julgusega.

Mina Peeter-poisikene,
poisikene, vellekene,
kaitsen hõimu kalleid kaime,
kalleid kaime, pühi vaime!
Rahu saabus maade peale,
maade peale, soode pealle!

[Sõmer]

ITK TÜTRELE

Mul oli tütar kaunikene
ilusake latsekene
hoolas põllepaela hoidja
usin kleidiserva seadja
vanemate sõna teadja
sirgus nägusamaks neiuks
üle küla tantsijaksi
üle kihla töötajaksi
üle linna laulijaksi
kuulsust kogus üle ilma
paljud heitsid talle silma
kosjaviinadega käisid
lubadused meelitasid
vahvad mehed teda püüdsid
aga Peeter poisikene
viletsake vennikene
kõva käega orvukene
tütre valis oma ohvriks
soos ta latse maha murdis
põllepaelad lahti seadis
kleidiserva kergitas siis
undruku ta heitis lauka
tüdrukusse surus kaika
raius teda alta poolta
pealta kattis suudlustega
keskelt katsus noorta ihu
rahuldas nii oma kihu
allaheitis neitsikese
alta päästis hooranaise
lõikas katki neiu naha
röövis kalli latse vara
lakkus ära häbipuna
jättis sohu vedelema
tütar mõistis tema tegu
mõistis oma kurba lugu
enam polnud häbeneda
seeme läinud idanema
noorta elu kasvamaie
kibedusi kandemaie
tütrest sai nii raisa mõrsja
hukkas enda rabalauka
ühte heitis vetevooga
pulmakleidiks rüve ihu
pulma ehteks soerdi poega
peiupoisiks vägistaja
mul oli tütar kaunikene

[Kirivane]

Mõtlesin, et maldan panna siia ühe eneseväljenduse, mis üldistab minu mälestusi seoses Kassinurmega. Loodetavasti leidub äratundmisrõõmu lugejailegi.

Sa asud teele. Surud telgi ja magamiskoti niigi otsani täis pakiruumi ning lööd autole hääled sisse, tarid toeka kompsu ja iseenda kummalikult rõivastatud kere umbsesse vagunisse, viskad näpu prügist tuulduval teeveerel püsti, ostad reipal ilmel piletikontsu bussijuhilt, kes "Kalevi peatuse" peale järele pärib, kas läheb jälle madinaks...

Ja siis, tunni või kahe pärast - ongi käes. Esmalt see sügisese raba karva tähis maanteepervel, mis sind mäest üles keerduvat teeotsa valima julgustab. Siis see toekas raudteetamm oma igihaljaste rööbastega, mille juures jalamees iga kord isekeskis tahes tahtmata naiivselt mõtiskleb, miks ometi ei või Edelaraudtee siia meie tarvis rongipeatust püsti panna. Seejärel – otse ees üle vooreselja Kuremaa järve poole voogav viljapõld, mis tõuseb hilissuvise kolletusega vastu taevaranda, nagu teerada maailma lõppu ja lõputusse...

Aga sellele pole sul aega mõelda, sest juba oled sa pööranud oma silmad kurale, kus seisavad mastsirgete pedajate viirud, justkui hiiglaslik hirsaed kahe maailma – tänase ja muistse – vahel. Iga kord süleleb ta sind ja nõiub su loomu teiseks, nõnda et sealpool ei ole sa iial olnud sama, kui olid siinpool.

Ja on üritus. Üks, kaks, kolm või nii mõningalgi juhul enam päeva. Tuttavad, keda pole mitu-setu aastat näinud, nii elavate ja rõõmust rõõskade kui igal teenurgal varitsevate mälestuste kujul. Aga kui aeg taas täis saab (nagu see kõigi heade asjadega kõigest väest hoolimata vältimatu on), äratad värava taga parklas suikuva auto ning viid enne lõplikku lahkumist ühe salongitäie inimesi rongijaama või siis võtad matkakoti selga ja vantsid vilistades mööda pühapäevast kruusateed oma teise kodu poole.

Ja niisamuti nagu enne, nõiuvad sind korraks paigale need vanad pedajad (ja võib-olla et nad ei erinegi kuigivõrd noist jändrikest, mis ühes teises loos ja Vargamäe-nimelises kohas kaugele ära paistsid). Veel loetud hetked lehvitad neile ja üritad ühesse silmapilku püüda kogu ümbruspaiga ilu ja igatsust, nii et halemeelsus paneb su enese üle kergelt muigama. Siis pöörad selja. Ja kõik kordub tagurpidi – põld, raudteetamm, allakeerduv teeots, pruun silt ja... oledki läinud.

Ning ainult võhik järeldaks nüüd sellest, et tegemist on lõpliku hüvastijätuga.

[Musthabe]

Eelkõneleja sõnadest pöördus mu pea ajas tagasi vaatama. Hinge tõusetus nostalgia, mille jagamiseks vean SEIE viite kunagi päris Kassinurme aegade algusel (minu ajaarvamise järgi loomuliselt) jäädvustet hetkedele. Kuupäev on 8.05.2004. Kui ma päriselt ei eksi, võib eelkirjutajat ka leida paaril jäädvustusel, tõsi - seljaga kaamera poole - http://www.dragon.ee/gallery/main.php/v ... 7.jpg.html

[Kirivane]

Klassikalised nostalgiapildid - tundub, nagu oleks tõesti toona rohi rohelisem ja taevas sinisem olnud.

[Sõmer]

OHVRIMANA

valgus vala verda välja
tuli tapa taprikandjat
vesi võta verda välja
kanna kaugel kangelasta

valgus valab vere välja
tuli tapab taprikandja
vesi võtab vere vastu
kannab kaugel kangelase

surmasinist suitsu sünni
leeki lõõma lindu lenda
sõua sõna sajatusel
jõua jumalate juurde

surmast sinist suitsu sünnib
leeki lõõmab lindu lendab
sõuab sõna sajatusel
jõuab jumalate juurde

tungi Taaravalla taha
ülemisi ülbeid üüdma
tõuka terastaevataati
nimetutelt nuppu nõudma

tungib Taaravalla taha
ülemisi ülbeid üüdma
tõukab terastaeva taadi
nimetutelt näitust nõudma

[Leiu]

KURBUSE LAUL

Lasta linnulla laule
lasta tuulel puhu
lasta laintella veere
lasta pisaratel tulla!

Lasta vihmal saja
lasta välgulla sähva
lasta kõuella kõma
lasta pisaratel voola!

Lasta tormille mölla
lasta vetella tulva
lasta kaosel valla
lasta pisaratel uhtu!

Lasta tormilla vaibu
lasta pilvedel minna
lasta päiksel taas sära
lasta pisaratel kuiva.

Lasta pisaratel kuiva...

Leidsin midagi sahtlipõhjast, mõtlesin, et võiks siia sobida. Sellel laulul on olemas ka meloodia: http://www.noteflight.com/scores/view/4 ... 514e3760f3

[Sõmer]

ÄRATUSRIITUSE LAUL

meite hing on kurjast tume
meite vaim on kullast pime
meite kehad seisust väetid
meite meel on murest murtud
meite hääled lahutatud

kuhu kadus kehast vägi?
kuhu läinud häälest heli?
miks on eksind meite vaimud?
laiali miks meite kaimud?

meel on kütkeis aheldatud
teise mõtte mõtlemisest
vaimud pimedusse eksind
etteantud arvamisest

tuhmund vanemate rajad
meelest läinud muistsed ajad
võõrast usku raiund rinda
loodusväge ei me hinda

veel ei ole lootus läinud
veel leidub neid kes on käinud
rohtund radu mõttemustreid
mida muistsed kaimud tundsid

tulnud kokku rahvas hiide
teineteist siin tunnistama
kurnat hinge puhastama
väsind vaimu vabastama
kehadesse rammu laskma
meelest ikkeid lahutama

valla päästke ohjes hoitud
voolaku las vägivõimud
taevast tulnud maasse läinud
valgus aitab üles kaimud

tõuseb rindu julge süda!
lendab tuules lauldud sõna!
kadunud hingi turgutama!
suikvel meeli äratama!
nõtra keha tugevdama!
süsi tuhas leegistama!