Rollimängulaulud

[Sõmer]

Laulu mõistavad kõik Mütofest2009 rollimängutaustaga kursis olijad.
Rollimänguline regilaul kahele koorile.

Ooooooooooooooooooooooo!
Kes see kärab meie õues?
Kõnelusse kutsutakse!
Kes see selle jõugu teinud?
Sõmer selle jõugu teinud!
Kust need kanged mehed võtnud?
Küladesta kokku toonud!
Kas siis meie omad velled?
Ikka meie lelled – velled!
Miks on neida kokku ajand?
Sõjakolle lõõmab linnas!
Kus see kolle meie linnas?
Tule vaata ise hinda!

Kassinurme kuningriigis
kuningata jäänud kiivrid,
relvadeta riigipiirid,
valvurita jäänud rajad,
sõdurita meie majad.
Turvamata turmateedel
marsib võõras meestevägi!

Kas siis tõesti asi nõnda?
Mis me muidu hüüaks nõnda?
Kus on meie üliksugu?
Üliksugu küsid meilta?

Hoidjat pole põlluviljal,
lohutajat nutval rinnal,
rahustajat mustal mullal,
peavad vaid nad verepulma,
kuningriigi täitnud kärast!
Nagu kaarnad raipe pärast
Kisklevad nad võimu pärast!

Uskumatuid asju räägid,
Nõnda mullu oli tõesti!
Aga meil nüüd kange nina,
saabus mitte ammu tema!

Kuula, mis ma kostan Sulle:
Tema võõrsilt kaugelt saarelt,
kurja tuule kannustusel,
salasõna mahitusel,
saabus mardusena külla!

See ju meie uusim kuning!

Valge Põhja lummutaja,
võõra naise varastaja,
see nüüd mõni uusim kuning?!

Kuis Sa julged laimata!

Pole laim vaid sulatõsi!
Kas ei sirutu siis käsi,
kui on vara ripakille,
kui on uksed räpakille,
omad koerad magavad
või omavahel kisklevad?

See on teotus, see on laim!

Mine ühti kallis kaim!

Valge Kalju saarelt tuli
Kassinurme uusim kuning!

Valge Kalju saarelt tuli
mereröövli ahne käsi!

Kes siis parem pealik meile?
Oma meestest tõusnud kange!
Mässuline arumuline?
Mis sa lorad tühja loba!
Kes siis küsin teie käesta?
Astub ette meie väesta,
jumalatest valituna!

[Sõmer]

Lugu minu tegelaskuju lapsepõlvest ja eelmiste piduspäevade tegevustest.

Tahan lugu pajatada,
kallist vennast kuulutada,
mehest muistsest kõneleda!
Soos ta sirgus poisikene,
pilliroona pikkusesse
pajupuuna kõhnusesse,
lauka kombel selgusesse.
Rabamättal kogus rammu,
kailud kahisesid kannul,
toonekured huigatasid,
noorukest seal hullutasid.
Sääskedega tema võitles,
naabritega tihti sõitles,
õppis nõnda kõnelema,
vägisõnu sõnelema,
nagu keegi polnud kuulnud,
elavatest ega surnust.
Muistset teadmist taga nõudis,
tööd ta teha vaevalt jõudis,
kui vaid jõudis meheikka,
pages kodust, mis seal ikka!
Maailm tahtis vaatamista,
salatarkus otsimista!
Palju oli kuhu minna,
kõndis lõpuks kuninglinna.
Seep see juhtus tunaeile,
mehikene jõudis meile!

Mullu suvel pidas vahti,
jälgis linna salamahti,
nägi kurjust kasvamassa,
linna alla kogumassa!
Valvureida polnud kuskil,
talupojad aga musklis.
Tõi need mehed mõõga alla,
mõõgad päästis tupest välja.
Valitseda ei ta tahtnud,
kuningale mehi pakkus.
See aga pidutujuline,
oht näis talle kõrvaline.
Loa ta siiski andis väele,
käia ringi, kaitsta piire.
Sõmer aga nõnda tahtis,
Et ta võim ei enam kehtiks.

Tal oli kange sulane,
keegi Arden nimeline.
Sellest sai siis sulaspealik
Vastse jõugu valitseja.
Kaitsid kindlust päeval öösel,
nagu tikud seisid müürel.
Oma südant tunnistasid,
relvi pihus kallistasid.
Oht see saabus salamahti,
kui ei olnud kantsis vahti.
Öösel pimeduse varjus,
venesorts vist nõidust karjus!
Maa nad matsid pimedusse,
silmad saatsid hukatusse,
ning siis pimeduse varjus
ründas kantsi kindlaid müüre
surematu vaenukurjus!
Meie kallid põllumehed
peksti surnuks, nagu rehes
viljapeadest tuulatakse
tera sõkaldesta välja,
nõnda võeti kants neil käesta,
pagendati ulualta!

Kus siis tema, kallis veli?
Sõmer läinud hiiepulma,
Ardenpoissi tunnistama,
ohvriande annetama,
tema pruuti imetlema!
Hiievana paari pani,
haldjatütre Ardeniga.
Vanne anti tamme juurtel
Vana Taara kõrva juures.
Pulmad õnnelikult peeti,
pärast põgenikud leiti.
Lugu kuuldi elavatelt,
abikutsung haavatutelt!
Siis käis Sõmer taaskord hiies,
ohvreid toomas, appi hüüdmas!
Sai ta taevast lubaduse,
südamele kinnituse,
et see maa jääb meite kätte!
Samal tunnil salajasel,
Hiievanal palus võtta
enda oma õpilaseks
Ja sai kiita aina takka,
kui vaid jätaks sõjarajad.
Andis lubaduse suure,
naasta hiiepuude juurde,
kui on rahu saabund riiki.
Koidu varajasel tunnil
Jumal saatis abi alla.
Maada kattis tihe udu,
kõndis soosta salarodu,
Kuninglinna kantsi alla.
Kantsid mõõka põues peidus
Õnne nendel pisut leidus
Kants oli jäetud kaitseta.

Kuid kui teised rõõmustasid,
vastsest võidust joovastusid,
tuli meelde antud sõna,
jätta maha võõras sõda,
minna vana targa kotta.
Seal nüüd istub kuulus Sõmer,
põllumeeste kindel sõber.
Jumalate pilgu all ta
õpib mida jõuab kanda.

See mul lugu pajatada
Kallist vennast kuulutada
Mehest muistsest kõneleda.

[Sõmer]

Joomalaul pidulistele

Kalla kalla kappa kalja
mõõda mehe järgi mõdu
kalla kalla vaadist välja
meil on täna tore pidu
kali janu kustutama
mõdu mehi purjutama
kapad aina tühjenema
meie lisa nõuetama
kalla kalla kappa kalja
mõõda mehe järgi mõdu
kalla kalla vaadist välja
meil on täna tore pidu

Ja nii edasi ja nii tagasi kuniks soovi on.

[Sõmer]

olnud nurmes kuuldavasti
möödund aastal kirjud käigud
lohejõu käes pidulised
vapralt omi samme seadsid

---------------------------------

võõraid meri kandis randa
mehi valgeid uhtus välja
kividele sülgas nälga
kaugelt tulnud päästis rüpest

Kassinurmes segadused
kuning tõusis tapatöödest
verre uppus vana sugu
kirves uue välja tahus

vaikses laanes metsaküla
keset mädalaukaid ägab
rinda rõhub rauast kinnas
makse neelab pidu linnas

Hiierahvas pühaline
väekaid sealt siis ära noppis
üks on Arden mõõgasulas
teine Sõmer tarka külast

neli jõudu kokku saanud
ilma asju seletama
pillihela saatel vargsi
jumalatelt abi nõudma

valgeid mehed läbi aja
läbi laante üle raja
ajas lohe piinav hingus
häda sellest neile sirgus

nurmekuning võttis vastu
jäised silmad oma perre
ilmahulkureid ta ümber
vereneedust lepitama

kaks neid oli kes veel teadsid
oma isa mäletasid
rahvast jõudu püüdsid võita
salaplaane sepitsedes

üks neist poega teine tütar
kaunid tegudelt ja vaimult
siirast jõudu nendest kiirgas
lohutumas olukorras

kailu uimastavast hurmast
vaikse tuule kiigutusel
abi kasvas kõrvenurgas
tähti maa pealt üles tõstma

kolme vagurama piiga
süütuma kui õiepungad
peosta voolas tasa mürki
vannet vandnud kuningale

kesse püüdis mürki joota
soerdi kurku kõrvetada
hiierahvalt tuli sõna
süütas see siis tungla öhe

mürk kuid ainult kastis maada


öösse kajas lõõmvat laulu
linnust unest äratama
et saaks lahti lukkus värav
Arden mõõki kokku lööma

kes nad ajas öösse laulma
kurdil palgil tuju tooma
Arden külast jõugu tegi
Sõmer-teadja juhatusel

ent ei avanenud värav
ärganud ei kuning kange
Arden mõõka ei siis tõstnud
laul jäi soiku lauljad vakka

ootamatult surmaiilid
päästis kange kuning valla
hukka saatma mitmeid kehi
teras paitas nende selgi

langes haldjarahvast Padme
kuningsoost ei tõusnud Piibe
keset möllu seisis Sõmer
imekombel puutumata

kuidas nõnda pääses keegi
keha kellel surelikku
kes ei tõstnud kaitseks relva
ainult külvas huultelt sõnu

tema teadis tema tundis
lohe tahet jõudu sundi
nägi teda märatsemas
hiies käis ka lepitamas

küllap see siis teda hoidis
ootamatus tapatalgus
leping tehtud nende vahel
hiierahva silma all

lohe ajas valged mehed
Sõmer targa juurde hiide
et kaoks põgenikelt vari
kõlbas üksnes lapse veri

siiski seep vaid märgiks oli
rahvas tervenisti neetud
kui nad oma lapse elu
au sees ei saa nad peetud

valged mehed jõudsid randa
jäised pilgud jätsid rajad
kividele sülgas nälga
meri neetud neelas alla

vaikses laanes metsaküla
keset mädalaukaid ägab
rinda rõhub rauast kinnas
makse neelab pidu linnas

Hiierahvas nende taga
seisab oma väe ja jõuga
sest et murti maha keha
Hiierahva enda hulgast

kuning seisab tapatöödel
surmasajatuse alla
vereneedust lepitama
vajab väkke võõraid mehi

neli jõudu kokku tulnud
ilma asju seletama
pillihela saatel vargsi
jumalatelt abi nõudma

[Sõmer]

Avariituse ohvrimana

rattal keerd tiirelnud taas
küps vili väljadel kolletab
vägede ees tänumeelt pean
ohvrid kivile asetan

muud ei ole mul hinge peal
puhu kirge ja ilma me pidule
las lendab okas sinna kust saab
salasilm sünk meid kurnata